Ammu ma enam ei palu Jumalatelt lisapalu. Selge mul... Kas tõesti ootab meid, ees miski suurem veel kui me ise? Oma puuduseis ja oma iseolemises. Kas miski muutub meis? Ehk me ise? Keset lamedust ja lumesadu tundub nagu äkki paistab juba, see aeg. Kas tõesti peitub meis veel miski suurem kui me ise? Kas miski puudub meis? Siis kui seljast kistud on see viimane hilp, äkki maandub meie akna taha hästi suure mürinaga see ... siis äkki on varsti käes see aeg?
Ammu ma ei taha enam karjuda ja kolistada ei taha ka. Ööd ei karda ja ufod ei tee midagi. Töö ehk kohati on hirmutav kuid samas tahe. Kas tõesti ootab meid veel miski suurem kui me ise? Oma puuduseis ja oma ise olemises? Ehk miski muutub meis? Palju head ja vähe paha ... Aeg. Kuni viimne leht kord langeb maha meie maja aknataha. Palju head ... aeg.
/Tegelikult on see Vaiko lugu, Nelikide pealt. 9 /
A.
No comments:
Post a Comment