A.
Mis veel võimalik on?
Saturday, April 30, 2016
opossum sõi meie saia ära
Elu Brisbanes on huvitav. Lauri sai tööd, mis on väga positiivne, sest vähemalt ühel meist on nüüd rahaline sissetulek. Mina endiselt vaatan ringi mis maailmal pakkuda on.
Elame hetkel ühes suures majas, kus on palju uksi ja tubasid. Siin elavad koos meiega veel Ally ja tema mees - Ally on töötab kusagil apteegis ja omab palju ravimtaimi ning oskab haiguse korral inimesele õige taime kätte anda. Ally mehel, ma pole veel nime pähe saanud, aga midagi J- ga- tema teeb muusikat ja ühtlasi veel mingit tööd. Ja Tina töötab mingi hotelli admninina. Siis elab siin veel kaks kassi, kellest ühte ma pole näinud ja vähemalt 2 opossumit, kes öösel akendest sisse ronivad ja köögis süüa tegema hakkavad. Reaalselt ma kujutlen, kuidas nad enda tarvis kokkavad. Sest hääled, mis öösiti köögist tulevad on tõesti väga põnevad. Ja ühel ööl sõid nad meie pool pätsi saia ära.
Aga muidu. Ma olen nii tänulik, et mul on Lauri, kes on nii suureks panuseks minu elusse ja üldse kogu maailma ja kuidas saab küll veel paremaks minna?
Kallistused paid ja valikuid.
A.
Elame hetkel ühes suures majas, kus on palju uksi ja tubasid. Siin elavad koos meiega veel Ally ja tema mees - Ally on töötab kusagil apteegis ja omab palju ravimtaimi ning oskab haiguse korral inimesele õige taime kätte anda. Ally mehel, ma pole veel nime pähe saanud, aga midagi J- ga- tema teeb muusikat ja ühtlasi veel mingit tööd. Ja Tina töötab mingi hotelli admninina. Siis elab siin veel kaks kassi, kellest ühte ma pole näinud ja vähemalt 2 opossumit, kes öösel akendest sisse ronivad ja köögis süüa tegema hakkavad. Reaalselt ma kujutlen, kuidas nad enda tarvis kokkavad. Sest hääled, mis öösiti köögist tulevad on tõesti väga põnevad. Ja ühel ööl sõid nad meie pool pätsi saia ära.
Aga muidu. Ma olen nii tänulik, et mul on Lauri, kes on nii suureks panuseks minu elusse ja üldse kogu maailma ja kuidas saab küll veel paremaks minna?
A.
Tuesday, April 26, 2016
Mis siis, kui mitte kunagi ei ole nii nagu paistab...
... ja alati on kõik täpselt nii nagu paistab?
Air-Dalbegist tulime ära. Minu enesetunne muutus päev päevalt paremaks - kergus - tõde.
Sõitsime mööda rannikut ikka lõuna poole. Peatusime erinevates linnades Airbnb kaudu ja otsisime samal ajal tööd. Väga armsad väikesed linnad jäid teepeale. Koopad ja Fraser Island. Selle kohta võiks öelda, et väga ilus oli, aga huvitav, et inimesed valivad selle kahe päevase tuuri peale sellise summa välja käia. Kes iganes valib sellele saarele minna, siis seal on avastamist ka omaette küllaga. Tõsi ta on, et saar on üleni liivast ja vihmametsast koosnev ja sinna tuleb minna 4veolise sõiduriistaga, aga seda saab vabalt rentida ja ise endale üks mõnus seiklus korraldada. Meie valisime küll ekskursija, aga kui peaks veel olema võimalus sinna minna siis läheks omapead.
Saime seal tuttavaks väga lahedate sakslastega, kes annetasid meile palju oma kraami, mida nad enam ei vajanud, sest sõitsid tagasi Saksamaale. Nüüd on meil isegi väike grill ja kartuleid.
Seejärel kimasime Brisbane, sest saime ühe tööintervju. Lootuses, et saame töö ja elamise ei olnud me öömaja otsinud.
Esiteks: see linn on nii kuradima suur. Siin elsb 1.6 milj inimest. Juhhuuu, mis veel võimalik on???
Teiseks: töövestlus ei tekitanud ei minus ega Lauris kerguse tunnet. Otsustasime valida enamat.
Kolmandaks: kuna kell oli juba palju olime öömaja otsimisega hiljapeale jäänud - polnud öömaja ja kõht oli tühi ning linn oli suur ja parkida ei saanud kusagil. Lõpuks vaatadime vaateplatvormil linnatulesid ja täiskuud ning otsustasime hosteli kasuks.
Neljandaks: hostelis oli üks armas tüdruk, kellega vestlesime olukorra sunnil päris pikalt. Bookisime siis interneti kaudu endale 8-inimese tuppa 2 voodikohta. Läks hästi, et me enne tüdrukuga sõprust olime teinud, sest meie õnneks andis ta meile hoopis eraldi toa, kus saime täitsa omaette olla. No läksime siis kolmandale korrusele tuppa number 37. Oo, mõnus, aga siis taipasime, et midagi on mäda. Tuba oli koristamata, isegi kellegi ülikonnad rippusid toas. See ei saa ometi tõde olla. Ei saa. Läksime uuesti alla - saime uue toa. Jäime peaaegu lifti kinni ja üldse oli see üks naljakas ja huvitav seiklus. Ei taha teps mitte olla nendes hostelites, kus elab liiga palju inimesi üksteise seljas.
Aga jaa. Järgmisel päeval kasutasime juba taas Airbnb varianti ja leidsime mõnusa öömaja asiaatide juures. Luksuselamine. Kaks ööd olime seal ja nüüd leidsime ühe ägeda hipiseltskonna, kes elab kesklinnast 30 minuti jalutuskäigu kaugusel ja on soodsam kui siiani selles linnas olnud on. Tegid meile täna õhtusöögi ja ajasime juttu. Väga toredad noored, kõik kohalikud. Maja on suur, igal pool ripuvad ägedad hipividinad ja unenäopüüdjad, köök on igasugu ravimtaimi täis ja üldse tundub siin üsna kodune. Ei mingit luksust aga kõik vajalik on olemas. Kuidas saab veel paremaks minna? Ja tüübil on oma garaažis muusikastuudio. Siin on palju tervenemise, jooga ja muid tarku raamatuid ja telekat ei ole. Imeline!!!
Algul tundus Brizzy üsna suur ja kõle ja pigem ebamugavustunnet tekitav linn, aga praeguseks hetkeks on olukord muutunud. Mis kõik veel võimalik on? Mis siis kui kõik on nii nagu paistab, aga mitte miski pole nii nagu paistab?
Eks näis, mis elu meile veel pakub, aga see koht tundub mõnus ja kodune. Praegu on aeg kerra tõmmata ja pilte saab fbst näha.
A.
Air-Dalbegist tulime ära. Minu enesetunne muutus päev päevalt paremaks - kergus - tõde.
Sõitsime mööda rannikut ikka lõuna poole. Peatusime erinevates linnades Airbnb kaudu ja otsisime samal ajal tööd. Väga armsad väikesed linnad jäid teepeale. Koopad ja Fraser Island. Selle kohta võiks öelda, et väga ilus oli, aga huvitav, et inimesed valivad selle kahe päevase tuuri peale sellise summa välja käia. Kes iganes valib sellele saarele minna, siis seal on avastamist ka omaette küllaga. Tõsi ta on, et saar on üleni liivast ja vihmametsast koosnev ja sinna tuleb minna 4veolise sõiduriistaga, aga seda saab vabalt rentida ja ise endale üks mõnus seiklus korraldada. Meie valisime küll ekskursija, aga kui peaks veel olema võimalus sinna minna siis läheks omapead.
Saime seal tuttavaks väga lahedate sakslastega, kes annetasid meile palju oma kraami, mida nad enam ei vajanud, sest sõitsid tagasi Saksamaale. Nüüd on meil isegi väike grill ja kartuleid.
Seejärel kimasime Brisbane, sest saime ühe tööintervju. Lootuses, et saame töö ja elamise ei olnud me öömaja otsinud.
Esiteks: see linn on nii kuradima suur. Siin elsb 1.6 milj inimest. Juhhuuu, mis veel võimalik on???
Teiseks: töövestlus ei tekitanud ei minus ega Lauris kerguse tunnet. Otsustasime valida enamat.
Kolmandaks: kuna kell oli juba palju olime öömaja otsimisega hiljapeale jäänud - polnud öömaja ja kõht oli tühi ning linn oli suur ja parkida ei saanud kusagil. Lõpuks vaatadime vaateplatvormil linnatulesid ja täiskuud ning otsustasime hosteli kasuks.
Neljandaks: hostelis oli üks armas tüdruk, kellega vestlesime olukorra sunnil päris pikalt. Bookisime siis interneti kaudu endale 8-inimese tuppa 2 voodikohta. Läks hästi, et me enne tüdrukuga sõprust olime teinud, sest meie õnneks andis ta meile hoopis eraldi toa, kus saime täitsa omaette olla. No läksime siis kolmandale korrusele tuppa number 37. Oo, mõnus, aga siis taipasime, et midagi on mäda. Tuba oli koristamata, isegi kellegi ülikonnad rippusid toas. See ei saa ometi tõde olla. Ei saa. Läksime uuesti alla - saime uue toa. Jäime peaaegu lifti kinni ja üldse oli see üks naljakas ja huvitav seiklus. Ei taha teps mitte olla nendes hostelites, kus elab liiga palju inimesi üksteise seljas.
Aga jaa. Järgmisel päeval kasutasime juba taas Airbnb varianti ja leidsime mõnusa öömaja asiaatide juures. Luksuselamine. Kaks ööd olime seal ja nüüd leidsime ühe ägeda hipiseltskonna, kes elab kesklinnast 30 minuti jalutuskäigu kaugusel ja on soodsam kui siiani selles linnas olnud on. Tegid meile täna õhtusöögi ja ajasime juttu. Väga toredad noored, kõik kohalikud. Maja on suur, igal pool ripuvad ägedad hipividinad ja unenäopüüdjad, köök on igasugu ravimtaimi täis ja üldse tundub siin üsna kodune. Ei mingit luksust aga kõik vajalik on olemas. Kuidas saab veel paremaks minna? Ja tüübil on oma garaažis muusikastuudio. Siin on palju tervenemise, jooga ja muid tarku raamatuid ja telekat ei ole. Imeline!!!
Algul tundus Brizzy üsna suur ja kõle ja pigem ebamugavustunnet tekitav linn, aga praeguseks hetkeks on olukord muutunud. Mis kõik veel võimalik on? Mis siis kui kõik on nii nagu paistab, aga mitte miski pole nii nagu paistab?
Eks näis, mis elu meile veel pakub, aga see koht tundub mõnus ja kodune. Praegu on aeg kerra tõmmata ja pilte saab fbst näha.
A.
Friday, April 15, 2016
Millist muutust ma tegelikult soovin?
Nüüd oleme siis töötanud sandlipuude kallal pea 2 nädalat. Keha hakkas kohe reageerima allergia, valu, pinge jms. näol. Huvitav. Suur palk, mida meile lubati, osutus selleks, et kui 9-12 tundi füüsilist tööd teha rügad, saad enam vähem summa, millest räägiti. See selleks, mu keha ei olnud lapsena ka nii sinikaid ja koorikuid täis kui praegu. Mis veel võimalik on? Mida ma veel saan valida? Põhjendusi oli lihtsalt nii palju, et mitte enamat valida vaid olla rahul sellega mis on ... on ju halvemaski olukorras inimesi. Ja tegelikult on siin ju mõnus. Ning inimesed on ka ilusad ja head.
Aga mina olen tänulik, et mind ümbritsevad need, kes vajalikul hetkel tõuke annavad. Keha juba ammu kisendas, et miski muu on veel võimalik. Midagi enamat on võimalik. Palun vali ometi! Kui kõvasti ma pean sulle haiget tegema, et sa midagi enamat valiksid???
Valust ja pidevast ebamugavustundest tingituna tekkis kurvameelsus ja igatsus.
Siis suunati meid veel väiksemate sandlipuude peale, mis on füüsiliselt veel raskem ja aeganõudvam kui eelmised puud ja ühe puu eest saame küll 5 senti rohkem, aga üldkokkuvõttes vähem. Ka Laurile ei sobinud see töö, mis viis ta täna selleni, et ta ütles ülemusele, et tema seda tööd teha ei taha. Edasi läks asjade kulg nii, et järgmisest nädalast alates me enam siin ei tööta ja vaatame kuhu meie armas Camry meid järgmisena viib.
Tõde on see, et tegelikult ma küsisin seda ja mõnda aega - küsisin muutust. Ja mida me nüüd valida saame?
Ja veel. Mul oli sünnipäev. Imelised sõbrad tervutasid mind sünnipäevahommikul ja päeval ja õhtul ja tundsin väga suurt tänulikkust ja rõõmu. Küpsetasin ja kokkasin enda siinsetele inimestele ja õhtu oli mõnus.
Aitäh kõigile, kes meeles pidasid ja mis veel kõik võimalik on ?
A.
Aga mina olen tänulik, et mind ümbritsevad need, kes vajalikul hetkel tõuke annavad. Keha juba ammu kisendas, et miski muu on veel võimalik. Midagi enamat on võimalik. Palun vali ometi! Kui kõvasti ma pean sulle haiget tegema, et sa midagi enamat valiksid???
Valust ja pidevast ebamugavustundest tingituna tekkis kurvameelsus ja igatsus.
Siis suunati meid veel väiksemate sandlipuude peale, mis on füüsiliselt veel raskem ja aeganõudvam kui eelmised puud ja ühe puu eest saame küll 5 senti rohkem, aga üldkokkuvõttes vähem. Ka Laurile ei sobinud see töö, mis viis ta täna selleni, et ta ütles ülemusele, et tema seda tööd teha ei taha. Edasi läks asjade kulg nii, et järgmisest nädalast alates me enam siin ei tööta ja vaatame kuhu meie armas Camry meid järgmisena viib.
Tõde on see, et tegelikult ma küsisin seda ja mõnda aega - küsisin muutust. Ja mida me nüüd valida saame?
Ja veel. Mul oli sünnipäev. Imelised sõbrad tervutasid mind sünnipäevahommikul ja päeval ja õhtul ja tundsin väga suurt tänulikkust ja rõõmu. Küpsetasin ja kokkasin enda siinsetele inimestele ja õhtu oli mõnus.
Aitäh kõigile, kes meeles pidasid ja mis veel kõik võimalik on ?
A.
Monday, April 4, 2016
5 päeva puhkust
Viinamarjapuud on punutud. Pärast seda saime 5 päeva puhkust ja sõitsime telkima Krisi, Bjorni, Pami, Duane, Jacki ja Savannahga. Viimased neli on siis meie farmi omanikud ja nende lapsed. Väike linn nimega Bowen, mis on siis selline kolmelt poolt merega ümbritsetud poolsaar, kus on campimise alad. Väga muhe oli. Algul küll kahtlesin merre minemise suhtes, sest meduusid pidid kurjad olema praegusel ajal, aga kuumus oli nii suur, et keha anus jahutust. Eks ma siis kuulasin teda. Ookean oli nii soe, et kõlbaks vanni veekski. Ja öine taevas. See on lihtsalt ulme, kui palju tähti. Ja suur vanker on tagurpidi. Esimesel päeval olime niisama rannas ja mõnulesime - teisel päeval läksime hommikul Duani ja Pami paadiga sõitma ja paat vedas meid nööriga taga - küll dube küll surfilaua ja kneeboardiga enda järel ja loopis aegajalt vette. Siis käisime veel mere peal kanuutamas ja olime niisama mõnusad. Kolmandal päeval käisime Lauriga kaljudel ronimas ja erinevaid vaateid nautimas. Õhtul kutsusid Duane ja Pam meid restorani õhtusöögile ja kõik oli väga mõnus. 1. aprilli hommik algas sellega, et Pam saatis sõnumi, et kuna campimis koht on nii täis siis kell 8 on chekout. Midaaa? Hakkasime kiirelt pakkima, sest kell oli juba pool 8. See oli lõbus kui aru saime, et tegemist oli naljaga. Ja no siis oli muidugi vaja ka kõigile teistele hakata nalja tegema.
Lauri kinkis mulle 1. aprilli puhul kaelaketi - ilus, imeline, aitäh ja kuidas saab veel paremaks minna?
2. aprill käisime Townswilles niisama ringi kolamas ja sisseoste tegemas. Samuti leidsime secondhand poe, kus sai ostetud 2$ tükk 6 filmi.
Jõudsime koju tagasi kusagil poole 5 paiku ja siis läksime koos Krisi ja Bjorniga Sookey juurde. Tal oli seal 7 kutsikat ja 3 suurt koera ja lind - imeliku nokaga ja sööb päevas kolm tibupoega - kookabulra. Ja siis viis Sookey meid safarile. Sõitsime offroad looduses ja lõime päid vastu auto lage ära. Aga väga vägev oli. Jõudsime koseni ja poisid käisid ujumas ka. Mina vigastasin kivide peal enne jalga ja ei olnud tuju tundmatussee hüpata.
Aga jaa. Viimane vaba päev möödus filme vaadates ja niisama lebotades.
Tänasest alates teeme jälle tööd. Sandslwoods siis seekord. Neid on palju ja töötame elektriliste kääridega. Nagu robotkäsi oleks. Palka peaksime rohkem saama, aga eks ole näha kui palgapäev kätte jõudnud.
Pilte praegu ei pane, sest nett on piisavalt aeglane, et laadimist oodata.
pai.
A.
Lauri kinkis mulle 1. aprilli puhul kaelaketi - ilus, imeline, aitäh ja kuidas saab veel paremaks minna?
2. aprill käisime Townswilles niisama ringi kolamas ja sisseoste tegemas. Samuti leidsime secondhand poe, kus sai ostetud 2$ tükk 6 filmi.
Jõudsime koju tagasi kusagil poole 5 paiku ja siis läksime koos Krisi ja Bjorniga Sookey juurde. Tal oli seal 7 kutsikat ja 3 suurt koera ja lind - imeliku nokaga ja sööb päevas kolm tibupoega - kookabulra. Ja siis viis Sookey meid safarile. Sõitsime offroad looduses ja lõime päid vastu auto lage ära. Aga väga vägev oli. Jõudsime koseni ja poisid käisid ujumas ka. Mina vigastasin kivide peal enne jalga ja ei olnud tuju tundmatussee hüpata.
Aga jaa. Viimane vaba päev möödus filme vaadates ja niisama lebotades.
Tänasest alates teeme jälle tööd. Sandslwoods siis seekord. Neid on palju ja töötame elektriliste kääridega. Nagu robotkäsi oleks. Palka peaksime rohkem saama, aga eks ole näha kui palgapäev kätte jõudnud.
Pilte praegu ei pane, sest nett on piisavalt aeglane, et laadimist oodata.
pai.
A.
Subscribe to:
Posts (Atom)