Väike maa

Nii. Kohe saab jaanuar läbi. Mitmekülgne ja põnev.
Esimest korda SEO-s töötamise ajal, olen ma juba 3 tundi täiesti tühjas osakonnas istunud. Uskumatu. Loodus ei salli tühja kohta, eks näis kuna keegi liigub. 

Eile käisin esimest korda elus Lasnamäel. Päris hämmastav ikka, et ongi selline 9-korrusteliste kivimajade keskkond. Minu jaoks on see eriti veider, olen ju mingit moodi maalapsekas. Samuti sõitsime M-iga eile Viljandisse, vaatama väikest uut ilmakodanikku. Mul oli väga mõnus ja hea aeg imeliste loojatega seal. Aitäh selle eest. Täna jõudsin tagasi Tallinna. Sõitsin jalgrattaga läbi vihma tööle ja tundsin rõõmu. Vihm on nii mõnus.

Eks näis, kuidas kulgeb minu ülejäänud 9 töötundi.

A.

Mereannid

Tunnen rõõmu, oma tööst. Tuleb tõdeda, et see on ikka päris tore tundmine. Seega selle pärast ma praegu ei pabista, üldse ei pabist millegi pärast. Hea, elu. Täna tulin tööle ja töökaaslane tuli mulle vastu ja ütles, et ei jõudnud mind ära oodata, sest tal on nii igav päev olnud. Võtsin seda kui head uudist, vahel võib ju igav ka olla, see ei ole alati halb. 

Eile pärast tööd kõndisin enda meelest otsemat teed pidi linna, tuli välja, et pelgulinnast No-teatrisse jõuda ei ole kõige otsem läbi Kalamaja ja Balta ja vanalinna. Oleks ka otsemat teed ehk olnud. Ja siis istusime L.-iga ja rääkisime Camino juttu ja niisama juttu. Tellisin mereanni suppi mis maitses täpselt nagu Hispaania. Üleni!

Varsti lähen reisima!

A.

Otsustes peitub tulemus

Oli 24. jaanuari varahommik, kell äratas mind 6.15 ajal, nagu ikka. Imeline päev, imeline aeg. Tundsin ennast kuidagi eriti puhanuna ja hästi. Kõndisin tööle ja taevas olid tähed, ilus. Minu tööpäev kestab täpselt 24 tundi ja homme seda aegu hakkan tööl otsi kokku tõmbama ja jalutan seda sama teed pidi tagasi otse oma voodisse!

Tööl oli üsna rahulik. Oli tegemist, aga ei midagi liiga kiiret liiga ulmelist. Lugesin isegi natuke raamatut. Tegin ühe naisega palli peal harjutusi, aitasin leida asendeid, puhuda valu üle. 

Kella 17 ajal helises telefon. Teadsin kohe, et L., 2,5 tunni rongisõidu kaugusel, hakkab sünnitama. Tema sõnade järgi muidugi oli tegemist ettevalmistavate ja umbes 12 minuti järel olevate ebamugavate kontraktsioonidega, aga need ei olevat veel üldse valusad. Ütlesin, et otsin kohe kellegi, kes saaks tulla mu asemel tööle. Leidsingi. Leena sai tulla alates kella 19st. Kell 18.06 helistas L. uuesti, öeldes, et läksid haiglasse kontrolli ja juba 6 cm avatust. Pagan, sel juhul ma ei jõua ju kuidagi kohale. 

I

Okei. Helistasin Leenale: "Sorry, mine siiski koju tagasi, ei ole mõtet tulla, sest mu sõbranna juba sünnitab." Seejärel ootasin uudiseid pisikese inimese sünnist. Tundsin samal ajal, et töötan vales haiglas, sest oleks ma teises haiglas olnud, oleksin ehk jõudnud kiiremini reageerida. Mõne aja möödudes tulidki uudised pisipoisi sünnist. Tublid, tublid teistkordsed lapsevanemad! Palju õnne! Ülejäänud öö möödus rahulikult, tegin enda süstid ja jälgimised ära ja sain isegi pisut pikutada. Hommikul kella 8 ajal jalutasin mööda tühjasid Tallinna tänavaid kodu poole ja mõtlesin elu imelisuse üle.

II

Ok, aga Leena oli juba kodust välja tulnud ja nõme oleks olnud talle helistada ja öelda, et mine ikka koju tagasi. Mis seal ikka, proovin, ehk jõuan. Seejärel tegin kõne M-ile, kellega oli kokkulepe, et kui sünnitus pihta hakkab ja mind vaja kiirelt toimetada teise Eesti linna, siis tema on autojuht. Otseloomulikult ei võtnud ta esimesel korral vastu, helistas 5 minuti pärast tagasi. Ütlesin, et tõenäoliselt on laps kohe-kohe sündimas ja et enam pole vist mõtet tal kiirustada. Lõpetasime kõne, kuid 5 minuti pärast helistas ta uuesti tagasi, et ta on ju lubanud ja kuidas me ikka nii saame, et me vähemalt ei proovi. Tuli võttis mind Baltast peale ja hakkasime linnast välja kimama. Suurepärane ilutulestik oli linna kohal ja meie tundsime rõõmu, et täna on taaskord sünni päev! Kõik valgusfoorid olid punased, no miks, miks küll?! M. helistas enda sõbrannale ja tühistas õhtuse koosviibimise tema korteris, kuhu pidi tulema igasugust rahvast. Ütles, et laps sünnib ja kahjuks on vaja sõita linnast välja. Aga meeleolu oli ülev. Kell oli selleks hetkeks saanud 19.15. Saatsin veel sõbranna mehele sõnumi kell 19.19, et ma kiirendasin protsessi, olen 21ks kohal, et ärge teie kiirustage. Olime umbes 20 km linnast väljas kui sõbranna mees helistas. Kell oli 19.52. Küsis mitmes peatus mul on, sest tema arvas, et tulen endiselt rongiga. Ütlesin, et peatustest pole aimugi, et sõidan autoga. Tema vastas see peale, et sõitke rahulikult, 19.19 sündis pisipoiss ära. Põmmm ... me M-iga tundsime nii suurt rõõmu, aga samas jooksis juhe ikka täiega kokku. Soovisime õnne ja sõitsime edasi. Seejärel otsustasime, et ei ole mõtet sõita pragu siis sinna, sest haiglasse sisse me nikuinii ei saaks ja las värske ilmakodanik olla oma vanematega rahus oma esimestel tundidel ja päevadel. Pöörasime otsa ringi ja hakkasime Tallinna poole tagasi sõitma. M. tegi kõne, et koosviibimine tema juures siiski toimub ning kuna minu õhtu osutus selleks hetkeks juba plaanidest täiesti väljunud olevat läksin ka mina sellele minu jaoks võõraste inimeste heatujuõhtule. Käisime M.-iga poest läbi, sesisime riiulite vahel ja saime aru kui absurdne see kogu olukord on. Juhe oli nii koos ning otsuseid ei osanud üldse teha. Valisime punased veinid ja mingeid suupisteid ja läksime M-i juurde. 

Õhtu oli meeleolukas. Kõnekeeleks oli inglise-, soome- ja prantsuse keel. Kuulasin inimeste reisilugusid ja mõtlesin väikese poisi peale, kes oli siia ilma otsustanud kiiresti tulla. Õhtu lõppes endalegi ootamatult klubi Stuudios. Seal ma muidugi kaua ei olnud, aga pidevalt liikus peas muigamapanev mõte, et isegi siis, kui kõik tundub nii paigas võib kogu planeeritu muutuda hoopis millekski muuks. Elu on spontaansus ja seiklus.

Palju õnne sünnipäevaks väike armas poiss! Tulen Sind varsti tervitama.

Niisiis, milline otsus vastu võtta?  :)

Head,

A.

Hommikud

Hommikud on rasked, sest uni tundub lõputu, aga siis tuleb mõelda üks kaunis mõte, üks kaunis tänu. Elu on praegu üsna hämmastama panev. Õhinat tekitav. Tööl on põnev. Olen tegelenud mõtte ja teadmisega, et varsti pean hakkama tegema midagi, mis mulle üldse ei sobi, ronima taas välja oma mugavustsoonist, kuhu ma alles ennast sättima jõudsin hakata. Aga see on sellegi poolest suurepärane, et inimene on võimeline oma mõttega looma põrgu ja paradiisi. Nüüd püüan suhtuda töösse, mida varsti nädalas korra tegema pean hakkama ootusega. Sest iial ei tea, mis võib ilmuda silmapiirile siis, kui jõuan sellest raskest ja kivisest mäest üles. 

Mulle meenub eelmise aasta 5. mai hommik. Ärgata tuli väga vara, et jõuda õigel ajal pilvede peale. Meid ootas ees umbes 600 meetrine tõus, see oli kivine, kruusane, okkaline. Aga see hetk, kui helistasin enda emale, ise hingeldades nagu segane, et soovida talle imelist sünnipäeva, ilmus tol hetkel veel minu pea kohal olevate pilvede vahelt päikesekiir. Ma tundsin sel hetkel igat oma keha rakku, igat oma hingetõmmet ja tohutut rõõmu. 

Niisiis, tuleb ärgata väga vara, et kõndida üle kivide, põldude, läbi okaste, sõnniku, sambla, metsa ..., et jõuda õigeks ajaks pilvepiirile ja näha maailma tipust hetke, kuidas algab uus päev. Sel hetkel, seal, üleval, koos päikese ja täieliku vaikusega, sest isegi lind ei lendanud nii kõrgel, sain ma tunda kirjeldamatut. Sosistasin õhku palve, et ma ei unustaks seda hetke mitte kunagi. Et ma suudaksin seda meenutada igal raskel või kergel hommikul ja minna magama rahulolu ja tänutundega, et homme hakkab uus päev ja rännak ei lõppe kunagi. 

A.

Eelpäev ja esimene päev

Väljas oli alles öö. Kell siras punaselt ja ütles ajaks 3.50. Istusin bussi, kus oli peale minu veel üks reisija. Emps seisis ja ootas, kuni buss liikuma hakkas. Ma ei tea, aga minu silmad on märjad ja alustan enda 26 eluaasta esimest päeva.

Ma ei tea, miks ma nutan. Ma nii hästi mäletan seda hetke, kui kujutlesin, et seljakott on pakitud ning astun enda esimesed sammud sellel teel. Tegelikult on see hoopis teine tunne. See on tunne, mis on segatud rõõmu ja hirmu ja teadmise ja kohaloluga. Täiesti uus tunne. 

Nüüd istun lennujaamas. Püüdsin siin leida endale vestluskaaslase järgnevateks tundideks, aga tema otsustas Copenhagen'isse sõita ... Eks ta tundus ka pisut pilvede vahel oleva uduna, heas mõttes ... 

Ühel heal päeval tuleb järg.

... 

Täna on olnud hea aeg. Mind külastasid minu elu kaks väga olulist J-inimest. Üldse on mu elus väge palju imelisi J-inimesi. :)

Õpin, õpin kogu elu ja kurat, ma jõuan iga päevaga lähemale!

Head, :)

A.

Konna kostüüm

Käisin eile esimest korda Estonia teatris. Vaatamas üllitist nimega "Liblikas". Päris naermaajav oli, alguses, hiljem oli lihtsalt kahju ja kurb. Aga tore ooperis käik oli sellegi poolest. Pärast seda läksime Puudlisse istuma ja aega veetma. Vendadega oli tore seal istuda ja arutleda, meenutada. Seal oli üks naine konnakostüümis. Mul on kahju, et me ei saanudki teada, kas ta oleks pärast suudlust printsessiks muutunud või mitte. Või oleks suudleja hoopis konnaks muutunud ... 

See oli meeleolukas õhtu. 

Nüüd valmistun laagriks, sest täna õhtul saab Tantsida, nagu segane :) .

Ajee,

Head.

A.

Parem päev

Kohtusin üle pika aja oma kursaõdedega. Üks neist töötab Tartus samas osakonnas kus mina siin. Erinevus on suur, on tajutav, aga mis ma teha saan. Saan vaid loota ja paluda, et kõik läheks parimal võimalikul moel. Täna jõudsin Tallinna tagasi, nii palju haigeid on osakonnas. Ja just neid rasedaid kellel on suur mure, oma lapse pärast, sest rasedusnädalad jäävad enamikel siin 17-30 vahele. See on vähe, see on väga vähe alles! Töö endiselt armastab mind.
Ja alates veebruarist pean hakkama tegema rasedate vastuvõtte raseduskeskuses. Ma ei taha seda üldse. Kohe üldse ei taha, aga ma ei suuda ka enam tuuleveskitega võidelda. Lihtsalt ei jaksa. See teeb natuke nukraks, eks ma üritan ikka jääda optimistlikuks ja leida mingeid toredaid aspekte selle kõige juures, aga nukraks teeb ikka ja tekitab enneaegseid kortse näkku, kulmude vahele.
Ja M. on endiselt kadunud!!! Mis mõttes, kuidas saab nii maapealt ära kaduda, et mitte keegi, mitte kuskil ei tea mitte midagi??? Ma lihtsalt ei suuda sellest aru saada, isegi mingit vihjet kusagilt ei tule. Oeh.
Üldiselt on energia kuidagi otsas täna. Ehk homme on parem päev.

A.

Kõnelen ümbritsevast

Eile hommikul läksin rõõmsal meelel tööle, ilm oli äge, sõna otseses mõttes. Mulle väga meeldis läbi selle tormituule kõndida, aegajalt vastu- ja aegajalt päri tuult. Kella poole 9 paiku hakkasin siis kardiogrammi tegema kaksikute emale. Üks lastest oli kasvust maha jäänud kõvasti. Istun siis seal naise juures ja hoian ühte andurit kinni ja sellel hetkel, kui ekraanile ja kõrvu hakkavad kostuma hilised detseleratsioonid tunnen ma tänu, et koolis õppisin ning tean, mis see tähendab. Valvearst just helistas mulle, et keegi tuleb osakonda ja jagas korraldusi, ma kuulasin ja kutsusin ta kohale, sest mulle tundub, et tegemist on hiliste detsekatega. Arstid olid kohal 2 minutiga. Mul oli õigus, kiire keiser! Oli see vast jooks, kutsusin teisest osakonnast endale teise ämmaka appi, sest tõesti oli kiire. Lapsed sündisid ja olid pisi-pisikesed. See on veider, kuidas elu ikka käib. Kiirelt, otsustavalt. Ja vahel ka ebaõiglaselt, sest teisel lapsel oli ju hea olla ja ta oli väike, aga oma õe pärast ei saanud see poiss kauem ema üsas edasi kasvada, kuigi see oli tema jaoks parim kasvukeskkond. Nüüd on nad mõlemad maailma sündinud ja vajavad ellu jäämiseks tugevat toetust. Pisem neist kaalus vaid 700g, teine oli poole suurem. 

Ülejäänud päev oli üsna rahulik. Tegin järjest kõike mida oli vaja teha.

Ja siis teatati mulle, et üks mu tuttav on kadunud ja et ega ma temast midagi ei tea. See on veider. Inimene kaob ära. Kusiganes ta on, ma loodan, et kõik on hästi.

Õhtul peale tööd läksin jälle õue, tuule kätte. Pudel on vist üks Tallinna kõige kallim baar. Just seal pidas Karol oma 36 sünnitäeva. Veetsime naljakat aega koos toredate inimestega. Hiljem viis Monza mingi Vip ukse kaudu meid mingisugusesse kluppi. Ma ei tea, ei oska ennast sellises kohas mugavalt tunda, liiga lärmakas ja vilkuv on kõik. Aga sellegipoolest ümbritsesid mind toredad inimesed ning sai natuke õõtsutud. Alkoholi ma väga palju ei tarbinud ning mingit tunnet ka ei olnud, pigem tahtsin koju. 

Öösel olid siis öömajalised. Uni tuli rutuga. Nüüd on muusika ja tugitool. Lumi on puudel ja mõtted kestavad edasi.

A.

Ole enda vastu aus

Arutelud ja sisemised diskussioonid. Väljendused ja avanemised. Alasti ja kaetud. 

Uus aasta tuli enneolematu rahutundega. Seisin seal Raeplatsil ja vaatasin enda ümber. Inimesed tundusid väsinud ja ... 

Aga sellegi poolest valdas mind rahu ja mõistmine. Ei tea, kust see nüüd siis välja hüppas, aga nii oli.

Hiljem läksin koos eriliste inimestega pidusse, majja, kus on toimunud minu jaoks mitmeid olulisi sündmusi. See oli üks enneolematult tore pidu. Põnev pidu, inimeste eludes toimub praegusel ajal tõesti palju, aga ma ei taha hakata siia horoskoopi koostama. Lihtsalt, see kõik teeb mulle tegelikult rõõmu, et kõik on nii nagu on. Sest elu on üks suur kasvamine, kõigile, ühtemoodi. Ei ole paremaid ja halvemaid, sest kõik on võrdsed.

Ma soovin kaunist aastat 2015!

A.