Tantsulaagris

Eile käisin Linnateatris "Kolm vihmast päeva" vaatamas. Oli okei.

Ja peale etendust läksin Komeeti, sest sõbrad ootasid seal. Ma ei tea, kust minusse see energia tuli, aga seda voolas üle, ebareaalselt palju. Ning kui kook oli söödud ja kohvi joodud läksime NO-teatrisse, sest seal leidis aset tantsulaager. Ma ei olnud sellisel üritusel kunagi varem käinud, aga see osutus üle pika aja üheks ägedaimaks koosviibimiseks, mida kogenud.

Aktsioon nägi välja selline, et laval käisid muusikavideod ja nende ees tantsisid inimesed. Laval viibiv persoon(id) näitas igasugu toredaid liigutusi ette ning saalis viibijad tegid neid järgi. See oli lihtsalt ulmeliselt tore, kuidas kõik inimesed olid koos. Ei olnud vahet, kas sa oskad tantsida või mitte, või kas liigutused õigesti järgi teed. Nii  nii nii äge! :)

Minu sõbrad mingi hetk lahkusid, siis jäin koos ühe tuttavaga, kellega reaalselt sai tantsida kuni kella 4ni (vüi isegi poole 5ni) öösel, ilma vahet pidamata! Vägev rammestuse tunne oli kehas... Tundsin küll, et enam ei jõua, aga ikka kogusid kusagilt selle väikese energia, mis sees veel peidus oli, ja tantsisid veel ja veel ja veel. Olime nagu motivaatorid üksteisele, kui üks ära hakkas väsima siis teine tõmbas jälle hoo sisse. Väga väga lahe. Ma tänan ning kummardan sügavalt oma kaastantsijate ees, sest see tegi tuju nii rõõmsaks ja keha vabaks. Isegi hinge tegi vabaks, mõningate piirangutega. 

Ütlesin isegi, et see tantsumaraton võrdus minu ühe matkapäevaga Hispaania mägedes. Omamoodi tee, kui õige nurga alt vaadata. Ülimõnus!

Mulle meeldib tantsida nagu segane! Kusjuures, vedelikuks tarbisin tantsimise ajal ainult vett, kui hetke võtsin.

Ajee.

Head esimest adventi!

A.

Sõnadeta

Veider, mul ei ole midagi öelda. Öötöö ja niisama töö. Mõned vabad päevad, natuke veel tööd ja Tartusse. 

Terve päeva, enne tööle tulekut, vedelesin niisama ja tegelesin ei millegi tegemisega. Kuna söök oli otsas ja poodi minek tundus liigne energiaraisk, avasin lõpuks purgisupipurgi, mis üllataval kombel isegi söömiskõlblik oli. Oma suureks üllatuseks leidsin tühjast külmkapist ka 10 muna, mis võiksid ideaalis täiesti söömiskõlblikud olla. Pärast öövalvet, kui poodi minna ei jaksa, saan ehk ühe muna süüa. 

Aga head aega siis.

A.

Oodatud ootamatused

Kolmapäeval tegin ennast kaunimaks ja ootasin, kuna LauLi ja Vinc helistavad, et külaskäik on lõppend ja aeg aega veeta. Ei jõudnudki ära oodata. Poole 12 paiku läksin üksi Clazzi istuma. Kuulasin, kuidas Vilgatsi Kaire laulab ja mõtlesin, et võin üksi vabalt ajas olla küll. Mõne aja möödudes nad siiski minuga liitusid. Ja see oli üks ütlemata humoorikas ja alkohoolikas hilisõhtu. Naeru ja kakerdamist sai täitsa korralikes kogustes. 

Järgmisel päeval ärkasin vahetult enne seda, kui oli tarvidus lennujaama minna, sest suurepärane üllatuslooline Alex saabus meie maale. See oli hoopis teistsugune kohtumine, kui olin arvanud. Kõik oli sama, aga ometi nii teine. Ikkagi tee, aga teine tee. 

Kõndisime mööda vanalinna ja jõime kohvi. Kuna LauLi ja Vinc olid eelmisest päevast veel veidi paigast ära sain ma nendega alles õhtul kaubanduse keskel kokku. Enne seda olin muidugi Alexiga plaani läbi töötanud, kuidas üllatust teostada. 

Hah! See oli suurepärane. LauLi oli uskumatuse seisundis peale seda kohtumist. Aga seda ei saa kirjakeeles edastada. 

Igal juhul õnnestunud üllatus. 

Käisime veel Tartus ja Tõrvandis ja nautisime seda suurepärast jääkülma ja märga talvesügisilma. Igal hommikul läksime magama alles 5-6 ajal, sest juttu jätkus kauemaks. Ja Ma olen väga tänulik kõigile inimhingedele, kes sel ajal koos meiega olid ja kes nautisid seda aega. 

See kõik oli lihtsalt väga oodatud aeg, mis osutus ootamatusi täis olevaks. 

Vahel on vaja et läheks nii, et oleks teisiti.

Pühapäeval läks Alex taas lennumasinasse ja kimas tagasi kooli, mis asub Saksamaa pinnal. LauLi ja Vincuga sain täna veel kokku. Käisime eragiidiga Tallinna tuuri tegemas. Uskumatu kui palju on meie ümber, millest me tegelikult midagi ei tea. Kuidas igas paigad on peidus üks suur ja hämmastav lugu. 

Mingis mõttes on see endiselt tee. Käisin viimase 4 päeva jooksul kolmes kirikus. Ja tunne oli nagu oleks käinud kirikus. 

A.

LAURA

ja Vincent jõudsid Eestisse!
Ma ei jõua ära oodata, mil neid näen :)
Oh, kuidas ma olen seda nädalat oodanud!!!!!
A.

Südar

See pidi med-slängis südamerabandust tähendama. Ja mina tõesti arvan, et noored inimesed ei peaks ületöötamise tagajärjel südarit saama.

Kui 24 tunnisest valvest oli möödas nii umbes 16 tundi, siis tekkis küll tunne, kas see kõik ikka on seda väärt. Päriselt ka, arvestades magamata tunde, töö mahtu, vastutust, koormust ja mida kõike veel. Kas nii ruttu siis muutuvadki tasakaalupunktid minu töös? Alles eelmises postituses kõnelesin privileegist ja sellest kui äge ikka kõik on. Äkki mulle lihtsalt ei meeldi selles masinavärgis töötada, liinitööl. 

Ja siis on jälle mingid imelised hetked. Just praegu üks vaene naina karjub esimesel korrusel, mina olen kolmandal. Tundub, et väljutab .... 

Järgmine päev on lihtsalt nii audis olla omadega, et anna minna. Siinkohal tervitan Kaiet, kes töötab täiskohaga ämmaemandana, käib päevases õppes ülikoolis ning peab talu ja meest! Ma loodan, et südar jääb tal kogemata.

Ok, rõõmu ja lusti kõigile unenautijatele, mul veel 6 tundi valve lõpuni!
A.

Olla

Tegelikult on nii, et eile sai mu keha adrenaliini toota. Täiega äge! Ühesõnaga oleks ma peaaegu sünnituse vastu võtnud, pauauauu. Looteveed puhkesid ja poole tunni pärast sündis laps. Kutsusin sünnitusosakonnast endale ämmaemanda appi ja jooksime naine raamil lifti ja sünnitusosakonda. Väga armas titt sündis, solvunud oli ta ka. Aga see selleks. Öötöö siiski tõmbab ikka väga läbi kogu keha.

Tänane päev on olnud võimalikult vähe energiat kulutav. Homme hommikul 24 tunniks tööle. Põletasin enda sõrme ära, süüa tehes. Ja siis veel, kuulasin kõvasti muusikat ja tantsisin veidi ringi ja naersin hästi kõvasti. Egon pööritas selle peale vaid silmi, aga ta vist on nüüd aru saanud, et valis endale kõige ägedama korterikaaslase, kes sel hetkel saada oli :).

Aga eile olin ma tööl ja mõtlesin, et see on ikka nii nii äge, et mul on võimalus olla ämmaemand. See on ikka selline õnn ja privileeg, äge! Äge, äge!

Head,

A.

Read

Ühel hetkel olen ümbritsetud inimestest ja siis lähevad kõik ühe korraga ära. Ja olengi jälle üksinda. 

Ma leidsin enda parmupilli üles, esimesest kohast, kuhu vaatasin. 

Kella 17st läheb juba pimedaks, mina peaks väikse une tegema ning seejärel sööma. Ja siis on aeg minna naiste juurde, et neid öö läbi valvata. 

Eile õhtul mõtlesin ja osalesin arutelus, et miks inimesed praegusel ajal veidi tasakaalust väljas on. Kuigi mulle meeldib praegune aeg, arvan sellegi poolest, et kui valgust ei ole, on keeruline püsida täielikus saja protsendilises tasakaalus. Miski võnge on sees. 

A.

Pime on

Kas on mõtet kurvastada millegi üle, mida sul ei ole? 

Aga kas on mõtet kurvastada millegi üle, mis sul on olnud?

Kas lootus sureb viimasena?

Nimelt ei suuda ma leida oma parmupilli, ma tegelikult ei oska seda kusagilt otsidagi. Istun siin toas ja olen kurb, sest mul on tunne, et olen selle kaotanud. Minu isa kinkis selle mulle. Ja viimati ma mängisin seda Rubenile. Ja nüüd ma ei oska kusagilt isegi mitte otsida. Tundub rumalus, et leinan juba, kuigi pole otsinudki. Aga tundub kuidagi, kadunud. Äkki kukkus see kotist välja? Samas ma ei suuda meenutada hetke, kus see oleks võinud juhtuda. 

Täna on energia paigast ära. Kurbus on.

A.

Valus

Nii valus on! Ai! Mul on nii valus, tõesti on, ma enam ei jaksa, ma ei taha. Valus on. Tahan keisri lõiget!

Nii mu armsad naised kõnelevad. Aga keisri lõige on ka valus, lapse sünnitamine ongi valus. Aga ilus ju ka. Luua uus elu. Olla võimeline looma uut elu! Imeline, aga valus. Nii väga tahaks neid ilusaid inimesi aidata nende valus. Aga nad saavad hakkama, nad on ääretult suure väega! 

Palun püüa mitte nutta, kui siis õnnest. Hingame pikalt sisse ning pikalt välja, nii lõõgastub keha paremini. Proovime, ehk aitab dušš!? Sa oled tubli, Sa oled väga väga tubli! Hirmu tunda ei ole praegusel hetkel õige, praegu peab usaldama elu, sest see sünnib.

Minu imelised võimekad naised!

Tegemist on päevatöö ja öötööga, mis on ühte sulanud, sest öö ja päeva erinevus ei olegi liig suur. Tundub, et üks hetk päevast jääb puudu, võib-olla esimene hommiku tund. Üks hetk mille pärast tundub, et magamisest nägin vaid und ...

Head ööd ja tööd,

A.

Tallinn upub

Tagasi pealinnas. Vihma sajab. Minu raamatud kotis olid märjaks saanud, kuivavad soojade torude peal, mis akna all. Pesumasin käib, sest viisin vanaisale hapukapsast. Sellepärast käibki, et hapukapsavedelik tahtis kotis ringi rännata. Aga see selleks.
Nüüd pealinnas senikaua, kuni aeg on käes. :) Jah, Aeg! :)
A.

En hänsynsfull person med inre stürka

Emps tõi mulle Rootsist minu nimega pastaka. Sinna peale oli kirjutatud ka see lause. Google translate andis aimu, mida see võiks tähendada, aga ega täpselt aru ikka ei saanud.
Aga ma olen Tartus. Tartu on ikka Tartu ja selleks ta ka jääb. Eile hommikul jõudsin 24 tunnisest valvest, magasin veidi ja siis sõitsin rongiga Tartusse. Esimese asjana otseloomulikult külastasin Rubenit, sest ta on endiselt mu lemmik :). Ja siis sõin venna ja vennanaisega jäätist ja jõin õega veini ja käisin Roosit ja Liisat vaatamas.
Seejärel Liinaga MEFF raames film "The Normal Heart (2014)"
Seal kohtasin veel armsat Kaiet ja Kadrit. Kohe näha, et Tartus.
Ega mul midagi viga praegu ei ole. Aga midagi on ka.
Head.
A.