Üks lugu veel

Ammu ma enam ei palu Jumalatelt lisapalu. Selge mul... Kas tõesti ootab meid, ees miski suurem veel kui me ise? Oma puuduseis ja oma iseolemises. Kas miski muutub meis? Ehk me ise? Keset lamedust ja lumesadu tundub nagu äkki paistab juba, see aeg. Kas tõesti peitub meis veel miski suurem kui me ise? Kas miski puudub meis? Siis kui seljast kistud on see viimane hilp, äkki maandub meie akna taha hästi suure mürinaga see ... siis äkki on varsti käes see aeg?

Ammu ma ei taha enam karjuda ja kolistada ei taha ka. Ööd ei karda ja ufod ei tee midagi. Töö ehk kohati on hirmutav kuid samas tahe. Kas tõesti ootab meid veel miski suurem kui me ise? Oma puuduseis ja oma ise olemises? Ehk miski muutub meis? Palju head ja vähe paha ... Aeg. Kuni viimne leht kord langeb maha meie maja aknataha. Palju head ... aeg.

/Tegelikult on see Vaiko lugu, Nelikide pealt. 9 /

A.

Pisardus ja igatsus

Vahepeal on olnud öötöö ja niisama töö. Veider on see, et selline elu ongi. Kui ei ole tööl siis on uni ja kui ei ole uni, siis on töö. Jaanus ja Kadri käisid Tallinnas mul külas. Ma tunnen väga suurt tänu toe eest, mis Jaanus mulle pakkus. Väga raske oli pärast öövalvet ennast välja vedada ja sotsiaalne olla. 

Nüüd olen olnud Tartus. Reede öösel olime koos Kadri ja Jaanusega veel pealinnas. Käisime disainiööl ja NOs istumas. Laupäeval sattusime Jaanusega Vaiko kontserdile. Enne seda suutsin ma olla emotsionaalne. Sest päeval oli tädi sünnipäev ja väike Ruben on hakanud plaksutama ja käputama ja mina näen neid hetki alles nüüd. Pluss. Ta võõrastas veidi. See tegi kuidagi nukraks ja eriti kurvaks. Ja siis ma seal Ulilas olin ja vaatasin, kuidas elu läheb edasi. Kõik on samamoodi, aga tegelikult ei ole ka. Kurb oli olla miskipärast. 

Siis käisin Annela juures koopas ja ka seal olid kuidagi pisaratel tammed eest ära võetud, voolasid teised. 

Ja no sealt ka see emotsionaalsus ehk. Jaanusega kohtudes pisardasin veidi veel ta õla najal, kuidagi segased tunded ja emotsioonid. Isegi ei saa aru, kuidas nüüd siis sellises situatsioonis. 

Aga kui pisarad selleks korraks otsa said istusime Veinis ja Vines ja siis kuulasime Vaikot ja siis veel istusime Kelleris ja siis sain venna ja vennanaisega kokku ja siis jõudsime koju. Hommikul juba Ruben tundis mind eriti suure naeratusega ära ja see tegi seest soojaks küll. 

Pühapäeval käisin teatris, "Tõde ei anta kellelegi andeks" vaatamas. Ei oska kommenteerida. Ja õhtul istusin Werneris õe ja tema sõbranjedega. 

Täna hoidsin Rubenit ja kohtusin Annela, Maarja-Liisa ja Liinaga. Kuidagi väga ebastabiilne olek on. Ma väga soovin leida oma tasakaalu üles, aga see kõik on kuidagi väga sügisene kõik. 

Jõin emaga koos veinikest ja hiljem nutsin oma toas veel veidi. Aga ma ei kirjuta seda selleks, et teie, mu armsad, kes te seda loete, mu pihta muret tunneksite... Ma lihtsalt olen otsustanud, et püüan olla aus ja ei ilusta. Kirjutan, sest tunnen ja tunnen, sest kirjutan.

Ka see läheb mööda?!

A.

Ilm

Lehti jääb akna taga järjest vähemaks. Gravitatsioon tõmbab nad maaligi, et inimesed saaksid nende sees hullata. Ja loomad, ja linnud.

Eile oli tööpäev. Külm ja sügisene, vihmane. Mulle meeldis see ilm, mu meelest oli kuidagi ägedalt teistsugune. Aga rasedad olid tõredad. Mitmed neist vähemalt. Esimest korda elas rase minu peale välja enda negatiivset emotsiooni, mis väljendus selles, et ta kõnetas mind vene keeles. Ning kui ma küsisin, et  kas ta oskaks mulle eesti keeles olukorda selgitada hakkas ta eesti keeles minuga õiendame. "Kuidas nii saab, et te töötate haiglas, kus pooled patsiendid on venelased ja teie ei räägi vene keelt!!! See on täiesti lubamatu ja võimatu. Kuidas nii saab, et te praegu palute minul hakata eesti keelt rääkima????"

Mul tõmbas seest kokku küll. Ütlesin siis, et te oskate ju suurepäraselt eesti keelt, et kas see ei ole siis mitte loomulik vastutulek, kui te kõnetate inimest, kelle keelt te oskate, keeles, millest mõlemad pooled aru saavad? 

Ta vahutas veel natuke aega teemal, et see on lubamatu, et ma ei kõnele vene keelt. 

Vastasin vaikselt vahele, et ma püüan ju õppida. Kuid see tegelikult ei olnud üldse oluline. Tema soov oli lihtsalt pahandada. 

Seejärel lugesin kümneni, mitu korda. Sees oli vastik tunne. Sisendasin endale, et see ei ole minu probleem, vaid tema. Õnneks sain sellest üle. Seejärel tuli teine rase, kes pahandas, et noor tüdruk GTT ruumis ei saa verd kätte ja üldse on lubamatu, et ta peab koridoris ootama 3 tundi, et mingit uuringut teha. Ma siis ütlesin, et püüame ikka lahenduse leida ja kirjeldasin miks praegusel hetkel olukord nii on. Palusin tal enda käsi näidata, et ehk näen mina mõnd head soont. Selle peale kähvas ta, et sa ise oled ka siin ainult nädala olnud!

Noh, mis ma siis oskan öelda. Ma usun, et asi oli ilmas ja mitmed kurjad rasedad lihtsalt vajasid kedagi, kelle peal end välja elada. Suurepärane, et selleks osutusin mina. Jäin rahulikuks ja püüdsin olukorda lahendada nii palju kui minu võimuses. Kutsusin vanemämmaemanda, sest mul oli tõesti palju tööd ja tujutsemistega aega tegeleda kohe teps mitte ei olnud.

Eile pärast tööd kohtusin korraks Janeki ja Lauraga. Käisime Oskarile mingit piletit ostmas mu ISIC kaardiga ja siis nad astusid korraks läbi, jõime teed. Ja siis kõnelesin veel Skypi vahendusel veidi empsiga ja Janekiga. Ja Tegin endale mitte nii head õhtusööki pelmeenide näol. 

Seejärel vajusin unne, väsimus oli tohutu. Selle pingega seoses toimuvad mu kehaga jälle kummalised asjad. Ma pean natuke keskenduma, et mida ette võtta, või kas võtta. Ja kui siis mida. Või lasta kehal ise toime tulla. Eks näis.

Nüüd hakkan koristama, sest selleni pole ma siiamaani jõudnud, tolm on kogunenud. Seejärel tuleb Helen Viilup miski hetk külla ja teeme ära kõik plaanid, mida ta vajab. :)

Öö veedan sünnitusmajas. Homme peaks Jaanus tulema. Ja reedel olen päeval tööl ja hiljem õnnestub ehk Jaanuse ja Kadriga koos Tartusse tulla. Ja siis on mitu vaba päeva! Jepikas!

Head,

A.

Kivid ja Energiad

Eile õhtul kogesin ma midagi täiesti uut. Pärast pikka ja head vestlust Jaanusega hakkasin lehvima linna poole. Umbes 200 meetrit astutud peatus mu kõrval BMW. "Neiu, äkki vajate küüti?"

Hakkasin naerma ja istusin peale. See oli Martin, mu korterikaaslane ja ka tema liitus meiega Popularis. Seal olid veel Margus ja Maarja-Liis. Olin kuidagi eriti heas tujus ja hakkasin kohe suhtlema. Suhtlemise defitsiit on vist siin Tallinna maal. Siis liitusid meiega kaks inimest, kes käisid korraks ja läksid edasi kinno. Nad tundusid ka toredad, aga nendega ma kahjuks suhelda ei jõudnud. Martin seevastu rääkis nendega helikõrgustest ja kividest. Kuulsin seda korraks kõrvalt, aga ei süvenenud, see vestlus oli sarnane selle, mida me päeval juba Martiniga arutanud olime.

Rääkisin veel Maarja-Liisiga juttu, väga sümpaatne neiu. Ja tal olid tiivad kõrvas! Siis rääkisime kõik koos veel kividest. Martinil oli kaasas üks must kivi, mille nime ma ei mäleta ja üks heleroheline kivi, mida leidub maailmas vaid ühes kohas ja mis on väidetavalt meteoriidi tükk. Päeval kui ma Arvo Pärti kuulasin ja seda kivi käes hoidsin oli väga veider tunne. Nii kui ma kivi endale pihu peale asetasin hakkas käsi surisema ja muutus tuimaks. See tuimus kandus ajaga mööda käsivart edasi, kuni küünarnukini. Ja oma kätt ma liigutada ei saanud. See oli väga - väga veider tunne. Lõpuks palusingi Martinil selle kivi enda peost ära võtta. Rääkisin sellest ka Margusele ja Maarja-Liisile ja siis nemadki proovisid neid kive käes hoida. 

Must kivi kusjuures hakkas tuksuma käes ja seda mitte ainult ühel meist vaid kõigil kolmel, kes me proovisime. Siis tuli istus kõrvallauda Raiko (ma usun, et see oli tema nimi). Margus ütles talle, et kuule, võta see kivi kätte (meteoriidikivi siis) ja ütle, mida sa tunned. Raiko istus lauda ja hoidis kivi käes, hetke pärast ilmus ta näkku suur naeratus. Jaaa! Käsi hakkab täiesti surisema ju, ja läheb soojaks. Nii on! Päriselt! Seejärel lasime tal proovida ka musta kiviga, see hakkas tuksuma. Ja ta ei olnud meie eelnevat juttu kuulnud, mis me nendest kividest rääkisime. 

Siis liitus temaga Katriin, kes võttis ka meteoriidi kivi ja lausus, et sellist ta varem näinud ei olegi. Ka tema tundis nende kivide energiaid. Täiesti hämmastav. Ma tõesti ei usuks, kui ei oleks omal nahal kogenud. Seejärel juhtus midagi veel. Ma võtsin uuesti kätte selle meteoriidikivi ja käsi hakkas kohe surisema ja muutus tuimaks. Seejärel liikus tuimus edasi ja ranne (kivi oli vasakus käes) hakkas lausa valutama. Selline veider tunne oli käes, teine käsi samal ajal oli täiesti normaalne. Maarja-Liis arvas, et kui see kivi mulle nii mõjub, siis ehk ma ei peaks seda käes hoidma. Otsustasin, et võib-olla on tal õigus. Panin kivi ära, aga valu ja tuimus käes ei kadunud. Katriin vaatas mind ja naeratas sõbralikult. Ma püüdsin ikkagi juurelda, et mis värk mul siis on selle käega, et ta nüüd seda energiat ei suuda läbi lasta endast. Jõudsime selleni, et kuna ma töötan haiglas siis äkki ma olen selle käega midagi teinud või äkki on sinna kogunenud mingid haigused või energiad. 

Katriin palus mul asetada enda käe laua peale, peopesa üles poole. Tegingi seda, seejärel asetas ta enda käe minu käe kohale, ilma seda puudutamata. Seejärel hakkas pihta midagi veidrat. Ma tundsin, kuidas valu kasvab ja kasvab ja kasvab ning käsi on soe ja läheb higiseks. Katriin samal ajal vaatas mulle lihtsalt naeratades otsa. Märkasin, et Martin oli asetanud enda käe minu käe alla laua all. Ulme, ma naeratasin aga samal ajal tundsin kuidas see energiavoog, mis mu käest läbi läks muutkui kasvas. Margus ja Maarja-Liis lihtsalt vaatasid, et mis nüüd siis toimub. Lõpuks ütlesin ma, et nüüd on juba ikka väga valus ja siis Katriin naeratas ja ütles, et nüüd on kõik ka, varsti läheb üle. Siis ta tõmbas oma sõrmedega üle mu käe, tõenäoliselt selle kinni jäänud energia ära, ja ma sain enda käe tagasi. VAU! mu käsi oli täiesti tuim ja surises õrnalt. Mudisin seda ja lasin enda energia ja vere seal uuesti liikuma. Selline tunne oli, nagu käsi oleks olnud turses, aga silmale nähtavalt ei olnud mingit erinevust. Väga veider. Ja mu kätt isegi mitte ei puudutatud ...

Alles peale seda ma kuulsin, et Katriin on Reiki õpetuse teises tasemes. Pole ime siis, et tema kätes on jõud. Tema sõnul ka mina olevat väga tundlik. Ning kui ta kuulis, et olen ämmaemand naeratas ta veel suuremat ja ilusamat naeratust ja ütles, et nüüd ta teab, kes on tema ämmaemand. Heh. Noh, kui sa just tead... 

Seejärel vestlesime palju ämmaemandusteemadel, sest see teema on ju alati teema, millest inimesed tahavad teada. Ja mul ei ole kahju rääkida, sest see ongi nii nii äge, et on olemas selline amet nagu ämmaemandus. Igaljuhul võttis Katriin mu kontakti ja mina tema oma ning tõenäosus on, et kohtume lähitulevikus veel. Mul on tõesti hea meel, et hakkan endale siin Tallinnas mingit seltskonda ümber looma, kellel on põnevad huvid ning head energiad. Maailm on üllatusi täis!

A.

Päikeselt pai

Kui arvestada seda, et täna hommikul saabusin 24 tunnisest valvest ja suutsin naeratades tänada päikest, kes mulle oma esimesed kiired sel kaunil pühapäeva hommikul peale paitas, on elu ikka imeline küll. Kui osata olla meditatiivses seisundis ja tunda lihtsalt tänu. Tänu selle eest, et ma ikka veel oskan näha seda suurepärast ilu, mis meie ümber on.

Eile tööle minnes ja täna töölt tulles kohtasin ma mitmeid inimesi, kes pühkisid tänavalt prahti ja lehti. See pani mind naeratama. Ma nii tahtsin soovida neile "jõudu!". Miskipärast ma seda ei teinud, miski valehäbi hakkas tööle. Hindan neid inimesi väga, tuli tahtmine võtta ka reha või luud ja koos nendega tänavat pühkida. Eks näis, kas ma ühel hetkel jõuan selleni, et teengi seda, mida kusagil sügaval võib-olla sooviksin.

Üleeile käisin Kristinaga mere ääres jalutamas. Rääkisin ja vahutasin, tundsin ennast taas natuke pahasti, et ei kontrollinud kõiki oma sõnu, mida suust välja ajan. Proovin täna olla parem. Meile kõndisid vastu kaks ägedat noort poissi, kes tahtsid meile oma mustkunstitrikke näidata. Minu soov oli näha, see oli nii äge, et need poisid seda teevad. Teevad midagi, mida nad armastavad. Trikitavad oma uskumatuid trikke ja ma isegi ei taha teada, kuidas neid tehakse, sest see on lihtsalt äge, kuidas inimese meelt on võimalik petta. 

Hommik on möödunud kodus, lemmiktugitoolis istudes ja päikest ning puulehti vaadates. Samal ajal ajasin Martiniga filosoofiaid taga. Elu on ikka veidrusi täis. Ja need igasugused kivid, mida Martin on siia korterisse kokku kogunud on tõesti mingi tugeva energiaga. Suutsin näiteks enda ühe käe puhtalt kivi käes hoidmisest täiesti tuimaks muuta. Isegi liigutada ei saanud. See olevat kivi, mida on terves maailmas vaid ühest kohast saada, koha nime ja kivi nime ma muidugi ei mäleta, aga ta olevat mingi meteoriidi tükk tegelikult. Nagu õrn klaas, mis ei ole siiski klaas, struktuur on teine. Väge täis :).

Püüan jääda kaineks ja tulla toime.

Ja minu valve möödus toimekalt. Kõik sai tehtud. Vene keelt peaksin ikka kusagil praktiseerima, muidu on päris pahasti, kui aru ei saa, mida naine soovib. Vahepeal oli kiire, vahepeal mitte nii kiire. Ootasin ja vaatasin. Toetasin. Ööseks tuli Anne mulle seltsi, kuna esimest korda ei tahetud mind üksi ööseks päris jätta (see on suurepärane). Aga kuna Anne on armas ja hea naine siis ütles ta mulle, et ma peaksin ennast säästma. Sain pikali heita mõneks ajaks. Kuigi ega haiglas magada ei saa, kogu aeg on kõrv kikkis, et äkki keegi vajab mind. Täna öösel väga palju ei vajatud.

A.

Jagatud vs. jagamata

Eile pärast 12 tunnist tööpäeva otsustasin, et lähen välja. Õues oli soe ja mul oli suur soov minna ja istuda kusagil mõnusas kohas ja rääkida kellegi mõnusaga juttu. Kõik oligi imeline, ainult et ma ei istunud kusagil mõnusas kohas ja ei rääkinud kellegagi juttu. Kõndisin mööda Tallinna vanalinna ja lihtsalt vaatasin ringi. Üksinda. Kostusid soome-, inglise-, saksa-, prantsuse-, vene- ja jaapani keeled. Üks poiss istus tänava äärekivil ning laulis Tõnis Mäe "Aeda". Väga kõlav hääl oli ... kostma jäid minu möödakõndimise ajal sõnad: "... kallis naine, saage must aru. pole käes meie armude aeg. Naine oodake, oodake veidi ..." Ma ei jäänud ootama, tundus, et ta ei laulnud mulle. 

Rääkisin eile natuke ka vanemämmakaga. Ja mul oli väga hea meel kuulda, et arstid olid mind kiitnud. Korraks tekitas see hea tunde, ego sai pai. Aga kuna ma püüan mitte midagi isiklikult võtta lasin ma sellest kiitusest päeva lõpuks lahti. Hakkasin mõtlema sellele, et kas ma teeksin oma tööd paremini või halvemini, kui saaksin rohkem või vähem palka. Jõudsin selleni, et kindlasti teeksin ma enda tööd samamoodi. Ma tunnen, et need naised vajavad parimat hoolitsust ja soovin anda endast kõik, et nad seda saaks. Ja ma rääkisin sellest eile ka vanemämmakale, et mul oli väga kahju, kui minu esimesel iseseisval tööpäeval naine lohutamatult nuttis ja mul ei olnud Aega, et tema kõrval istuda ja lasta tal jagada. See pilt on mul endiselt meeles ja see tunne, mis siis tekkis. Mind mõisteti ja püütakse olukorda leevendada, ehk õnnestubki päevaseks ajaks teine ämmakas juurde saada. See oleks hea!

Täna on mul vaba päev. Ehk saan natuke koristada ja siis on tahtmine midagi head homseks tööle kaasa teha. Homme olen siis 24 tundi järjest tööl. Eks näis, kuidas sellega toime tulen. 

Täna aga saan Kristinaga kokku ja ajame veidi juttu. Ja Margus soovis Kanalasse peole minna, selles kahtlen ma sügavalt, sest ette magamine ei ole võimalik.

Ja veel. Üleeile käisin Linnateatris "Igatsus"t vaatamas. Väga mõnus tunne ja ilus etendus oli. Mulle meeldisid selles etenduses eriti rääkimata lood. Selline üksinduse ja igatsuse aeg on praegu. Teen kõike üksi. 

A.

Augud

Süsteemi error. 

Millest muust mul kirjutada, kui mitte sellest, mis mõtteis on. 

Eile oli tööpäev. Tegus, tegus nagu ikka. Natukene palju valesti tundub see süsteem olevat. Eesmärgiks on olla Tallinna kõige patsiendisõbralikum haigla. Aga kuidas saab olla patsiendisõbralik, kui ei ole võimalik patsientidega suhelda? Jooks, jooks, jooks. Eile jõudsin isegi süüa juba kella 15 ajal. Kell 17 läks seina peal alarm tööle, et palatis vajab naine abi. Puhh! Veri! Kiire kõne naistearstile. Jooksuga. Erakorraline s/c. Platsenta enneaegne irdumine. JÄLLE????!!!

Miks nii on, et mina olen enda elu jooksul juba nelja irdumist näinud? Ei tea, küllap tulen toime sellega. 10 minuti pärast oli laps käes, nuttis ja tundus tegus. Loodame, et ka naine on terve. 

Nüüd on mu jalgratas siin ja sellega saab kimada tööle ja tagasi. Pean vaid leidma hea koha kuhu seda parkida. Haigla ümbruses pidi palju narkomaane olema, kes väga kiirelt suudavad ärandada ratta. Mina pigem kahtlustan, et nad tahavad mu rattalukku, sest see on rohkem väärt kui ratas. Tõenäoliselt.

Täna on ilus päev, lõpuks on mu uues kodus ka internet. Päike paistab peale kogu sellele olemusele. Pesumasin töötab ja mina siiski plaanin viia täide oma lubaduse, mille andsin suvel, folgi ajal. Et kui ülikooli sisse ei saa, siis omandan poole aasta jooksul kaks pilli. Tegelikult ma ju sain ülikooli, aga ei läinud. Aga pille õppida tundub ikkagi mõistlik ja hea. Niisiis, praegu on parmupilliaeg.

Õhtul lähen teatrise. Linnateatrisse. Etenduse nimeks on "Igatsus". Ja enne seda lähen Piretiga (kellega kohtusin eelmine nädal koolitusel, tema on füsioterapeut) Trad Attack! kontserdile. 

Ja homme olen 12 tundi tööl. Ja laupäeval 24. Jee.

Ja veel, eile oli Egonil siin kursakaaslastega olemine. Soolaleivapidu või midagi sellelaadset. Ma ka liitusini, peale tööd. Need klassikalise laulu lauljad siin olid ühed veidrad ja huvitavad hinged. Mingist huumorist ma muidugi aru ei saanud, aga küllap need olidki mingid erialanaljad. Aga isegi pudelimänguni jõudis asi. Alati tõde!

A.

Jooks

13.09.2014  9.33 - 9.46

Üleeile sattusin Heleniga Puudlisse ja Kristinaga liiklusummikusse. See oli tore vaheldus ja juttu sai ka pisut räägitud. Seejärel läks Kristina teatrisse ja mina koju, mõtlesin, mida teha. Helistasin Margusele ja tema oli valmis minuga aega veetma. See oli väga naerurohke õhtupoolik. Margus on üks hämmastav inimene. Ja seda täitsa heast südamest. Mõtted jooksid laiali, aga sellegi poolest oli tunne, et ongi nii. Me kõik oleme inimesed ja arvustamiseks ei ole mitte mingit põhjust. Armastada inimesi enda ümber täpselt sellisena nagu nad on ning mõista, miks nad on. Ja see on hiiglama hea tunne, kui mõistad. Isegi kui nad käituvad sulle võõralt on kõik inimesed võrdsed. Nagu ühe organismi rakud, kes annavad endast parima, et organism saaks ideaalselt töötada.

Eile algas minu teine iseseisev tööpäev sellega, et haiglajalanõude asemel peaks hankima jooksutossud. Ebareaalselt kiire on. Lõuna söök oli taaskord 17.30. Isegi pissil ei jõudnud käia, või lonksu vett juua. Erakorraline keiser. Loote distress. Platsenta osaline irdumine. Välised pöörded. Oksendajad. Sügelejad. UHD ajad, mis on täis bronnitud. Laborid. Telefonikõned. Analüüsid. Ainult jooks. Tegutseda, tegutseda ja veelkord tegutseda. 

Kuigi eile suutsin ma rahulikum olla. Enamjaolt. Irdumise korral muidugi olin üsna pabinas, sest arst ütles, et jooksuga tooksin ühte mulle tundmatu nimega ravimit. Ja kui seda kapist lihtsalt üles ei leia on ikka nõme küll. Õnneks ma valisin kiirelt Galina (üks imeline ämmaemand) telefoninumbri ja tema ütles mulle täpselt, kus see ravim asub. See oli otseloomulikult mingi teise nimega. Aga no mida teha. Elu on selline. Õnneks rasedus veel säilis ning loodame, et püsib nii kaua, et pisike inimene selle naise kõhus saab veel natukene kosuda. 

Pärast tööd jooksin koju ja siis bussile. Õnneks mahtusin peale. Venna transportis mu väsinud keha maale ja siin ma nüüd olen. 

Esmaspäeval tagasi Tallinna ja siis saab koju alles kuu lõpus. Selline elu siis. 

A.

Jõud

10.09.2014 21.02 – 21.18

Eile õhtul magama jäädes palusin, et järgnev päev tuleks rahulik ning et mind ümbritseksid heatahtlikud ning suurepärased naised. Üks osa sellest soovist täitus. Mind ümbritsesid suurepärased naised! Aga rahulikkusest oli asi kaugel. Otseloomulikult sõltub asi kontrollist ja väest, millega oma elu juhtida, aga ma alles õpin. Ma olen ligemal, kui kunagi varem, aga ometi nii kaugel.

Hinga, mõtle, tegutse. Hinga! Mõtle! Tegutse! Sa suudad ja oskad küll!

Päev oli hullumeelne. Osakonnas oli neli välist pööret, neli oksendajat, mitmed esilekutsumised, enneaegsed, rõhutajaid jms. Nii ma siis jooksin alates kella kaheksast. Ikka kanüül, tilk, süst, analüüsid, uuringud, rõhud, dokumendid, arvutid, sünnitajad. Lõunat sõin kell 17.30. 

Mingitel hetkedel oli küll tunne, et tahaks lihtsalt nutta, sest pinge oli nii suur, vastutus oli nii suur.

Aga ometi ma hingasin, sest ma tean, et ma olen selleks võimeline ja ma annan endast parima. Jõud on see, mis paneb maailma liikuma. Jõud on see, mis paneb emad liikuma ja nende lapsed. Jõud on see, mis paneb tuule puhuma ja maakera pöörlema. Jõud on see, mis paneb mind liikuma. Me kõik oleme ometi üks. Edastame aina sõnumeid ja mõistame neid tihtipeale vääralt. Aga taotlus on üks. Tõde on jõud ja armastus.

Naised on imelised ja toetavad. Ma olen väga tänulik, et kõik suhtusid minu vusserdamisse mõistvalt ja pigem ikka juhendasid ja õpetasid. Kõik õpetavad omal moel, kui osata näha ja kuulata.

Aga nüüd olen ma väsinud. Väga - väga väsinud. Plaanin vanni minna ja veidi lõõgastuda. Martin helistas, et tema vend tuleb täna ööseks siia korterisse, kuna sõidab homme hommikul väljamaale. Las ta siis tuleb.

Ma homme loodan internetti leida ja vaadata, mis jõud maailmas korda on saatnud.

22.40 – 22.47

Jah. Vannisool, vannivaht, muusika ja tänutunne. Nüüd on nahk nii pehme ja väsimus murrab keha. Vannist välja tulles astus korterisse Martini vend sisse. Temaga koos sõime jäätist ja ajasime juttu. 

Rääkides jõust. Roland on füüsik ja läheb Šveitsi magistrisse.

Ma mõtlen siin, et märkan nüüd poole rohkem, mida ma räägin. Ja isegi kui ma tajun ära vale selles mõttes, mida avaldan, siis ma ikkagi väljendan seda. Näiteks rääkides oma päevast, ütlen, et kõik mis sai juhtuda juhtuski! Tegelikult ma mõtlen, et oleks võinud juhtuda veel palju rohkem, aga tõde on see, et ka siis ei saaks ma öelda, et juhtus kõik mis sai juhtuda, sest mitte kunagi ei ole sellel jõul lõppu.

Niisiis. Ehk peaksin ma ajama oma tõde ja jõudu taga vaikides?!

Head ööd.

A.

Kooskõla

08.09.2014 22.32 – 22.48

Uus kodu. Taas. Pühapäeval kolisime uuesti ümber. Nüüd ei taha enam tükk aega kolida. Nädala jooksul kaks korda ümber paikneda on piisav. Paika tuleb loksutada veel köök, koridor ja vannituba. Kolm tuba on juba koristatud ja sätitud. Mulle nii meeldib siin. Eriti suurepärane, et akendest avaneb vaade puudele. Ja täna öösel ka täiskuule.

Egon tegi meile vürtsikat suppi täna. Sõime. Mõnus on istuda kahekesi köögi laua taga ja võtta vaikne eine. Räägime päevasündmusi, küünlad põlevad.

Nüüd põletan küünlaid keskmises toas ja muusika mängib kõvasti. Alumisel korrusel teeb ooperilaulja proovi. See kõlas toredalt, kuidagi omaselt.

Täna olin viimast päeva koos teise ämmaemandaga osakonnas. Kolmapäeval olen esimest korda üksinda. Kusjuures, hirmu ei tunne üldse. Praegu veel, eks näis, mis kolmapäeva hommikul on. Täna oli ka situatsioon, kus kõik oli rahulik ja korraga tuli naistearst jooksuga ja hõikas „Kiire keiser!“ Jooksime. Õnneks oli see lapse ajutine šokk pärast loote välist pööret ning südametöö taastus. Aga sel hetkel sain aru, et pea oli tühi ja aimu ei olnud, mida ma nüüd tegema pean. Alles hiljem mõtlesin rahulikult, et tegelikult tean küll. Eks näis, elu õpetab. Loodetavasti säästes teiste elusid.

Torkasin läbi mitmeid veene. Ja tegin GTTsid. Närvid on endiselt korras ja muretseda ei oska.

Aga mulle endiselt meeldib. Mulle meeldib olla ämmaemand. See on kuidagi hea tunne. Ja ehk on ka nüüd kodu, kust ei pea tükil ajal kuhugi minema.

Saan kõlada oma ajas.

A.

Rütm

Hea tunne on kõndida mööda sünnitusmaja koridore ja teada, et nüüd ma olengi ämmaemand. Mulle meeldib mu töö. Mulle meeldivad naised ja nende võime kasvatada eluvõimeliseks oma kõhubeebisid. Esimene töönädal on lõppenud. See oli väga õpetlik ja lõbus. Natuke naljakas on isegi mõelda, et tundsin selle ees nii suurt hirmu. Ja personal on ülimalt meeldiv ja abivalmis. Aitäh selle toetuse eest, mis ma seal majas kogenud olen. 

Esmaspäeval olen veel viimast päeva koos teise ämmaemandaga, kelleks on mu enda kursaõde. Ja siis, kolmapäeval olen juba osakonnas täiesti iseseisev ja vastutav ämmaemand. Hinga, loe kümneni. 

See oli vist kolmapäeval, kui kõndisin üle Vabaduse platsi Puudli poole, kui mu telefon helises ja mu väga ammune tuttav, ja tol ajal ka natuke armumine, minu telefoniekraanile ilmus. Ohhoo, Tere! Seejärel tunnike istumist kohvikus ja vestlus. Inimesed on huvitavad, iial ei tea, mis nende peades toimub. Kuulasin ja rääkisin, rääkisin ja kuulasin. Aru ei saanud kõigest. Aga kuna ma ei tee oletusi ja olen oma sõnade suhtes tähelepanelik ei oska ma seda kohtumist väga kommenteerida. Mul oli hea meel, tundsin rõõmu.

Eile istusin rongis, mis oli ääreni täis, inimesed isegi seisid. Muigama pani situatsioon, et istudki 2 tundi inimesega vastamisi, pilgud kohtuvad aegajalt, näed kuidas ta püüab magada ja kuidas oma aega sisustada, aga vestlus jääb olemata. Või siis kuidas elus juhtuvadki situatsioonid nagu filmis, üks tüdruk kõndis mööda vahekäiku ja rong tõmbas ta tasakaalu. Peaaegu oleks kukkunud ühele mehele sülle. Peatus väga ta keha ja näo lähedal. Ja siis, kuidas sellega toime tullakse ...

Koju oli hea jõuda. Aga väsimus saabus täpselt sel ajal, mis kogu eelneval nädala. Ehk siis 22 paiku. Vajusin unne ja ärkasin 7.30. Laupäeva hommik. Tervitused Sulle! Niisiis, tekkinud on selle vähese ajaga rütm, mis mind kannab. See lihtsalt on. 

Naudin hommikusi jalutuskäike tööle. Siiamaani on need kestnud täpselt 30 minutit. Aga järgmisest nädalast juba 40. Ja mitte selle pärast, et valiksin pikema tee, vaid selle pärast, et kolime ära. Nädal on olnud kirju korteri poole pealt. Kuna mina ja minu suurepärane korterikaaslane ei ole nõus oma elu koduloomadega jagama otsustasime lepingi lõpetada. 

Pühapäeval hakkan jälle kolima.

A.

Rahumeelne

2.01.2014 kell 17.50 – 18.09

Kindlasti on nii, et minu sees on praegu mingitmoodi rahulikkuse tunne. Olen kaks päeva tööl ära käinud. Mõlemad päevad on möödunud sujuvalt. Hommikul saab kõik tehtud ja siis on lihtsalt ootamine ja õppimine. Täna olin koos imelise ämmaemanda Galinaga. Ta alustas selles majas aastal 1975. Ja see on lihtsalt imeline, väga hea oli koos temaga töötada, sest ta selgitas ja õpetas väga palju. Püüdsin kõike meelde jätta ja üles kirjutada, aga infot tuli väga kiiresti peale. Galina on väga tark ja heasüdamlik naine, mul on hea meel, et ta on ämmaemand, ta on eriline.

Tegelikult tundubki, et hästi palju on sellist tehnilist tööd. Kuidas midagi sisse kanda ja kuidas saatekirju teha, kuhu vajutada ja kust asjad võtta. Eks näis, ma annan endast parima, ma tõesti tunnen, et need naised on erilised ja imelised, nad väärivad parimat hoolt. Ja nende kõhubeebid väärivad parimat hoidmist.

Praegu istun oma toas. Siin on minu kaks korvi riietega, keset tuba on minu õhuke poroloonist madrats. Selle ümber konspektid. Kapi peal on mu Imeliste mälestuste laegas ning küünlad. Raamaturiiulis on vähesed raamatud, mille kaasa võtsin ning klaaskapi taga igasugu pudi-padi. Eriti meeldib mulle see, et minu tuppa paistab päike. Praegugi lasen päiksel paitada enda nägu. Päike aitab luua minu tuppa ilusa ja sooja valguse, mis omakorda aitab mul näha kogu unenägu, mis mind ümbritseb.

Kujutlesin kuidagi, et Tallinnas olles hakkan palju väljas käima ja inimestega kohtuma, aga praegu on küll tunne, et tahan lihtsalt üksi olla.

Tänagi tulin töölt koju ja pugesin teki alla puhkama.

Siin ei ole internetti. Selle pärast kirjutan lihtsalt arvutisse, kui tuleb aeg, saan oma mõtteid jagada. Veider on, et tegelikult tunnen isegi natuke heameelt, et siin internetti pole. Muidu ma ehk suhtleks kõigi tallinlastega ja püüaks leida mooduseid kuidas sellest üksi olekust välja tulla. Tajumata, et ma tegelikult seda naudin.

Mulle meeldib, et muusika kostub just sealt, kus ta kostub ja ma saan päikesekiirte valguses raamatuid lugeda.

Egoniga saame hästi läbi, ta on praegu poes. Varsti tuleb koju ja siis hakkame süüa tegema. Täna on plaanis tatrapada kana ja köögiviljadega. Seda saab homme tööle ka kaasa võtta. Väga hea!

Ühes suunas liikuv jõud on tohutu. Ja kui suudame kogu oma jõu suunata eesmärki saab see teoks. Puhtalt selle pärast, et me nii ütleme, sest meie sõnadel on meie usu jõud. Kui me suuname oma jõu väga paljudesse asjadesse on jõud hajunud ning eesmärgini jõudmine on raskendatud.

A.

Esimene õppetund

Tallinn. Tallinn, Tallinn, Tallinn.

Nüüd olen ma siin. Eile kolisin oma Tartu kodu pooltühjaks ja seadsin end sisse Luha tänavale. See korter meeldib mulle. Seal on kuidagi hea olla. Eile õhtul istusime ja jõime Egoni ja tema kursakaaslasega shampat. Aknast paistsid tuules õõtsuvad puulehed ja tunne oli mõnus. 

Hommikul muidugi raputas mind hirmus üllatus, tänane päev on selle mõttega läinud. Tuleb leida lahendus.

Töö. Ma olen nüüd Ämmaemand. Osakonnas on palju asju vaja teada saada, aga ma usun, et tulen toime, tuleb lihtsalt õppida, õppida ja veelkord õppida. Üks õppetund teise järel. 

Istun Mustas Puudlis. Vastaslauas on koolilapsed koos kahe naisega. Kutsuvad vahetusvanemat ja kõnelevad, et nad ei ole nõus maksma. Sest Pariisi kartulid ei olnud teps mitte Pariisi kartulid. Ühesõnaga, rahulolematud kliendid. Ma ei teagi, milleks on vajalik mainida sellist asja. Sellised intriigid.

Aknataga seisab üks poiss ja karjub kõval häälel midagi, ise hoiab samal ajal vastasmaja ukse ees olevatest trellidest kinni. Lapsed on ägedad, neid üldse ei huvita mida teised inimesed neist mõtlevad. Peaks ka nii. Lihtsalt teen mis tahan.

Ok, nüüd vist lõpetan. lähen koju. Õpin pisut. Ehk ka söön ... ehk kuulan.

A.