Jõudsin üleeile kella 3 paiku Tallinnasse. Nagu ikka saab Tõrvandist alati toidukraami kaasa võtta. Suur suvikõrvits ja hoidiseid. Nii hea, aitäh. Aga kanda oli ikka väga raske. Kodu uksest sisse jõudes oli kops ikka täitsa koos. Maarja-Liisa helistas. Uuris, et millised need valud ikka olema peavad, kui sünnitama hakkab. Ma püüdsin selgitada ja samal ajal aru saada, kuidas tal nende valudega ikka lood on. Jaaah, ma ju pidin ta sünnituse juurde minema, aga samal õhtul veel pidin Pelgusse valvesse minema ööseks. Otsustasin pärast telefonikõnet korraks pikali visata, et veidi ööks ette valmistuda. Ega magada ei saanudki. Niisama suigumine. Siis jõudis Jaanus koju. Tegime sööki soojaks ja sõime, ajasime veidi juttu. Seejärel suhtlesin jälle Liisaga. Tundus, et ikka kisub sinna sünnituse poole. Palusin tal minna Haiglasse, et ehk seal vaadatakse üle, kuidas olukord on. Ise hakkasin juba tööle kiirustama, sest aeg hakkas korraga lippama. Otseloomulikult jäid mul vajalikud asjad maha ja pidin tagasi koju tulema ja siis jäin bussist maha ja võtsin takso. Taksojuht ei rääkinud sõnagi meie keelt. Palusin tal Pelgulinna sünnitusmaja juurde sõita. Što? Nojah. Kuidagi suutsime teineteist siiski mõista. Väga veider oli, kehakeeles sünnitusmaja seletada on tore! Jõudsin õigel ajal siiski tööle. Kadri juba ootas mind. Võtsin kiirelt valve üle ja jäin Liisa kõnet ootama. Kella 21 paiku sain siis teada, et avatust vaid 1 cm ja sünnitaja ta veel ei ole. Sellegi poolest oli mul tunne, et läheb asjaks. Küsisin siis Liisa käest, et kas ta tahab, et ma tulen? Ta vastas, et ma oleks tööl ja et ehk Roosi ootab hommikuni. Ma siis helistasin Annele, ämmaemandale, kes oli valmis mu eest valvesse tulema, kui osutub vajalikuks, et Tartusse liikuma peaksin hakkama, ja ütlesin, et ma siiski jään ise valvesse. Tegin tööd, ootasin uudiseid. Suhtlesin enamjaolt Robiga ja tundus, et ikkagi latentsperiood on alanud. Tundsin umbes kella 00.00 ajal ennast seal haiglas pisut nukrana, et ei saa olla neile seal Tartus toeks. Aga samas, nagu ikka, laps valib ise, kelle juurde sündida. Kella 2 paiku rääkisin Robiga, et kaugel nad on. Robi kirjeldas olukorda ning mina soovitasin nüüd haiglasse hakata minema. Kella 3 paiku öösel viskasin korraks pikali. Järgmise ravimi süstimiseni oli 1,5 tundi aega. Magada väga ei saanud, sest mõtted ja hing olid niiväga Tartus, koos nende armsate inimestega. Kella 4.45 ajal ajasin end püsti, korraks vist siiski olin suigatanud. Tegin antibiotsi ja KTG ära ja siis helistas Robi, et 4.10 sündisid hoopis kaksikud poisid mitte üks tüdruk. Ilmselgelt oli tegemist naljaga, sest Liisa kõht ei olnud kaksikute jaoks küll piisavalt suur. Aga Roosi oli siiski sündinud. 2800g, 47cm. Suurepärane!!! Palju õnne! Kui kuulsin natuke üksikasju sünnituse kohta teadsin kohe, et pean hommikul esimese asjana Tartusse sõitma. Ma ei saanud kindlasti mitte koju magama tulla. Aga see selleks. Kella 5st alates sai palju tööd teha ja seejärel andsin valve üle ja hakkasin Pelgulinnast bussikasse kõndima. 9.00 väljus buss, millega Tartu poole tulema hakkasin. Buss oli paksult rahvast täis ja magada seal küll ei saanud. Kuulasin silmad kinni muusikat ja vaatasin seda imelist päikselist päeva, mis kätte oli jõudnud. Kell 11.30 olin Tartus, ostsin ühe väikese korvikese roosidega ja läksin Kliinikumi. Nägin armsaid ämmakaid, kellega koos ma töötanud olen, rääkisin kuidas mul läheb. Seejuures tänan Airet, sest tuli välja, et Pelgulinnast siiski helistati talle ja küsiti minu kohta, enne mu tööle võtmist. Niiet tagasiside oli positiivne.
Liisa, Robi ja Roosi olid peretoas. Tundus, et vähemalt Liisa oli mu tulekust üllatunud. Istusin seal täitsa pikalt. Imeline on see väike Roosi. Seejärel kella 13 ajal tulid vend ja vennanaine ning viisid mind Ülikooli kohvikusse sööma. Ning siis. Kell 14.15 läksin koopasse ja sain 1,5 tundi magada. See oli niisugune uni, et ma ei mäleta mitte midagi. Siis sain Lauraga kokku ja hakkasime 16 ajal uuesti Tallinna poole sõitma. Kuna ka Laura oli väsinud siis rääkisime terve tee juttu, et üleval püsida. Maha läksin NO-teatri juures. Jaanus ja Linda Vaher olid seal ja kuidagi juhtus nii, et kella 19 ajal istusin ma teatrisaalis ja vaatasin etendust "Kolmapäev". Kohati oli huvitav ja naljakas. Kohati liiga veniv minu jaoks. Aga 1,5 tundi möödus sellegi poolest kiiresti. Etenduse ajal hakkas mul väga külm, pea hakkas ka adekvaatne polnud ma vist enam ammu. Pärast läksime poest läbi, ostsime veini ja juustu, et tähistada Muusikapäeva ja Roosi sünnipäeva ka. Kodus sai siis jututatud veidi ja veinikest meikitud ning kell 23 lõppes minu päev, kukkusin voodisse ja magasin 6.30ni, et taas rõõmsalt tööle minna.
Ajee.
A.
No comments:
Post a Comment