Juba väljas laulavad

Volbriöö. Nõiad on teel. Eile oli täiskuu ja minul raskendatud uinumine. Eks alles hommikupoolikult magasin ju. Nüüd olen taas tööl. 12 tundi oldud ja 12 veel. Aga väljas on valge! See on nii rõõmustav!

Ja aknast paistavad prostituudid, kes on ennast kevadeks nelja seina vahelt välja ajanud. Natuke mõtlemapanev on see, et nad Sünnitusmaja ümber luusivad. Et äkki mõni stressis värske isa tahab vaheldust?  Aga kuna aknast välja vaadata on mõnus, siis ma ikka umbes 5 minutit oma õhtusöögi kõrvale vaatasin kuidas nad ootavad ning auto juurest auto juurde käivad. Vat kus elu.

Üldiselt ei kurda. Aasta tagasi olin Hispaanias, vaatasin päikseloojangut kusagil väikses külas ja ehk isegi tantsisin brasiillasega linna pensionäride tantsuõhtul mõnusate rütmide järgi... või siis oli see päev mõne aja pärast. Aga võimalus on ka, et see oli see päev, kus ma ei viitsinud istuda seltskonnas ning olin jalutanud ühe lagunenud maja seina äärde, rüüpasin seal vino tintot, mängisin suupilli ja vaatasin päikeseloojangut, prantslanna samal ajal kõrval vaikselt kaasa ümisemas. Aga võibolla oli see päev mõnda aega tagasi. See võis vabalt olla ka see päev, kus 16-20 inimest ühes väikses toas üksteise peal uinuda püüdsid, kuid hääled ja pidev voodi liikumine seda teps mitte teha ei laksnud. See võis olla see öö, kus poolpaljalt sai päikest võetud ja lahtise uksega magatud. Ja see võis kindlasti olla see päev, kus me vihmast läbimärgadena 700m tõusuga ülesmäge rühkisime. Oh, jumal seda teab, mis päev see oli... ja minu märkmik teab ka, mis kodus riiulis on.

Ma nüüd püüan kasulik olla lugeda miskit head.

A.

Kaotatud ja leitud

Jaa. Õppetund siin ja õppetund seal. 

Usaldada sisetunnet. Omad inimesed tuntakse ära. 

Vajadusel lahkuda, kui ümbritsev hakkab maha suruma. 

Usaldada iseennast, sest siis ei ole sa mõjutatav väljaspoolt.

Iseennast vaid mõjutada saad.

Korraks kadusin ära, sest töötasin tundlikkusele vastu.

Aga seda langust oli vaja, et näha kui kiiresti on võimalik püsti tagasi tõusta.

Kõik on väga huvitab. Väljas on kevad ja mina olin täna paljajalu õues. 

Mu väikene haldjas, su lend oli ilus, mu ümber mu kohal mu paremas minus. Miks kaotasid aru, miks rebisid tiivad, nüüd kohmakad jalad sind porisse viivad. Miks tahtsid sa näha, mis hämar mis kole? Meil haldjaid on vähe, neid varsti ei ole. Miks tahtsid sa tunda, mis madal mis väike, kui tõuk sa nüüd uuristad pimedaid käike. Haldjate naeru nii harva veel kajab, miks rebite tiivad, teid väga on vaja. Tunda end korrakski kellegi süles, kes viib sind kõrgele kõrgele üles. Nüüd kogesid kõike mis asi on maa, kuid haldjaks sa tagasi enam ei saa. Kui unustad korrakski, et sul on tiivad, siis uuesti lendu ei tõuse sa iial. Küsiksin sinult, kas tasus see vaeva, et valisid maa ja jätsid taeva. Küsiksin oli see väärt, mis sind valdas, kuid enam ei tea sa, et olid kord haldjas. Kas tõesti on pimedas mütata parem, kui lennata latvade kohal kui varem. Kas tõesti on parem kui himusid orjad, kui hommikul kastepiiskasid korjad. Mu väikene haldjas, su lend oli ilus. Mu ümber mu kohal mu paremas minus. Haldjate naeru nii harva veel kajab, miks rebite tiivad teid väga on vaja. (Tätte Jaan miskipärast laulis mulle täna seda laulu ja mina jäin sõnumit kuulama)

Ehk lähitulevikus kirjutan ka oma nädalavahetusest.

PS! Soovin mu pisikesele Kammele kiiret ja valutut tervenemist!

A.

Avaldused - 333

Eile! Eile oli taaskord põnev päev. Sest nagu ikka pärast öövalveid on mõte umbes kaks korda aeglasem ning keha väsinud ja tuim. Käisin siis Kadri Voorandi ja RAMi kontserdil Estonia kontserdisaalis. Huvitav tunne oli selle kontserdi ajal kehas. Ühelt poolt nii ilus ja imeline. Väga täpne ja puhas, teisalt oli selline natuke takistus. Miski häiris, miski näris. Mõtlesin hiljem pikalt, et mis see siis oli. Ja usun, et mõtlesin ka välja. Niiet teadvustan nüüd seda ja lähen edasi!

Ja õhtul. Õhtul muutus kogu see väsimus, aeglus ja kehataju. Sest ma vestlesin inimesega, kes on mulle meie esimesest kohtumise hetkest peale jätnud väga võimsa ja targa mulje - kuigi tol ajal (aastaid aastaid tagasi) nägin ma vaid väga tarku silmi, mis panid alati naeratama. Suure sisemise tarkuse ja väega inimene. Nimelt ütles see inimene lause, mis äratas mind üles. Ja see tegi mind nii rõõmsaks ning hämmastas sõna otseses mõttes suu lahti! Silmad suureks ja naeratuse kõrvuni! Ja me kohtume temaga aastas maksimum 5-10 korda (aga need on reaalselt põgusad kohtumised, mitte pikad vestlused).

See on naljakas, kuidas mõne inimese arvamus läheb korda ning teiste inimeste arvamus jätab üsna külmaks. Ma mõtlen, et ehk ongi see seotud väega ja inimesest kiirguva energiaga. 

Sest kuidas muidu saab nii, et ega inimest väga ei tunnegi, aga alati on olnud tunne, et tahaks rohkem süüvida. Teada saada, sest nii põnev on. 

Aga küllap saatus kardab (need ei ole minu sõnad). Sest kohtumised ei õnnestu. Ehk pole lihtsalt veel õige aeg. Küll tuleb :)

Aga nüüd, imeline päev tegutsemiseks. Ehk siis tööd tuleb teha ja palju! :D
Hansapäevad tulevad nii kui nii!

http://menu.err.ee/v/uudised/elu/0ff75108-fdf2-4d08-ab05-1f630de7eba3

A.

Guru

Eile olin tööl, pärast kahenädalast puhkust. Hommikul ärkasin naeratusega ja olin juba teadlik, et päev läheb korda. Läkski. Rääkisin paljude naistega ja aitasin neil tunda ennast oma suures elumuutuses turvalisemalt. 

Alguses oli keeruline iseenda tunnetest seejuures aru saada. Nii palju hirme on inimeste sees, mis hoiavad neid tagasi ning mis takistavad neil olla terve. Aga paljud ei ole valmis seda teadmist veel vastu võtma. Lihtsam on kannatada. Või siis, see kannatus peab neid õpetama. 

Väga mahedaid vestlusi oli eile vastuvõtus. Ühe naisega kõnelesin ligi pooltesit tundi. Jäi mulje, et ta on allergiline kõige suhtes. Tekkis küsimus, kust need allergiad küll kõik tulevad? Aga ta oli positiivne ja rõõmsameelne. Teine naine tuli kabinetti säras ja naeratas ning tal ei olnud mitte ühtegi muret minuga jagada. 

Ja siis osakonnas. Oli üks naine, kes ei rääkinud väga palju eesti keelt. Aga see mida ta rääkis oli korrektne. Mina rääkisin temaga eesti keeles ja ta on üks ülitubli naine. Nagu enamus naisi, kes sünnitama tulevad. Olin ta juures, kui valud tulid ja olid. Aitasin tal hingata õiget õhku. Ja väljendasin oma siirast usku, kui Tubli Ta on. Ühel hetkel ta sattus segadusse kogu sellest valust ja hirmust. Mina kiitsin teda ning selgitasin väga lihtsate sõnadega, kuidas oma lapsega suhelda. Ning lause peale, et ta võib tunda rõõmu, sest täna, 22.04 saab olema tema lapse Sündimise päev :) . Sellepeale naeratas ta läbi pisarate ning ütles JAH! Seejärel surus hambad patja ja elas taas 60 sekundit valus. Lapseke sündiski paar tundi hiljem, käsi põsakil. Ning sündimise kellaajaks sai 4.44! 

Hommikul rääkisin bensukas juttu ühe võõra tüdrukuga. Me ei saanudki oma rataste rehve täis pumbatud. Soovisin talle kaunist päeva ja sõitsin pisut pehme esirehviga 100 aastasel rattal koju.

A.

Alati anda

Mu isa kinkis mulle sünnipäevaks roosi. Ma eile õhtul leidsin, et ta oli ära kuivanud, kuigi kastmist oli ta saanud küll. Tuli see kogu roosi teema meelde sellega seoses, kuidas roos kasvab siis kui saab armastust. Nii ma siis nüüd armastan. Seda roosi. Turgutasin teda veidi, noppisin ära kõik, mis oli kuivanud. Vaatame, kas armastus aitab teda. 

Sain endale siis eile viiuli. See on väga ilus ja väärikas pill. Häälde saamine võttis pisut aega, aga nüüd on ta igal juhul hääle. See on nii tore, kuidas kõik tuleb meelde. Ja hoopis teine tunne on mängida kuulmise järgi, mitte ajada poognaga nooti taga. Lihtsalt kuulmise ja tunnetuse peale annab päris toredasti uusi viise (või vanu) ritta seada. Otseloomulikult tahan veel palju harjutada, sest keha ei ole selle asendiga enam harjunud. Annab märku, et pole kaua kasutanud mingeid lihaseid. Aga ometi tuletab see kääksutamine nii mõndagi meelde, mis lapsepõlves oli. 

Selline suur kasvamine on toimunud. See vist käibki täiskasvanuks saamise juurde. Lapsena ei oska märgata kõike või luua hetkedele sellist tähendust nagu praegu. Küllap siis märkab muid toredaid asju. 

Inimesed on nii ägedad. Eile käisin mitmel Soolaleiva peol. Ja igal pool oli nii palju põnevaid inimesi. Naersin palju. Heatahtlikusest ikka, sest meie ümber on nii palju veidrikke, kes ise ehk ei teagi, kui erilised nad on, oma olemuses. Märkaksid ja usaldaksid nad vaid iseenast ja oma keha. 

Ausus, ausus, ausus. Iseenda ja teiste vastu. Ja ausus ei ole valetamise vastand. Ausus võib samahästi olla ka vaikimise vastand. Seotud hoolimise, teadmise ja säästmisega. 

Soovin endale Tallinnasse vaiba heegeldada.

Head.

A.

Lihasjõud - tasakaal

Oh, elu! Oh mu armas elu!

Ma olen nii nii õnnelik, et ma olen valmis valima ja võtma vastu paljutki, mida mulle pakutakse!

Eile kohtusin armsate kursaõdedega. Kuulasin nende lugusid ja mõtlesin, kui palju raskem võib elu olla. Ikka vist tõmmatakse paraleele, enda elu ja teiste elude vahele. Mina lihtsalt elan murevabalt siin ja praegu. Nemad on väga väga tublid, et suudavad toime tulla nii!

Ja mina. Mina kohtusin mõni aeg tagasi naisega, kellega esimesest viienda klassini koos viiulit mängisin. Mina jätsin pooleli, tema mängis edasi. Ja kuna ma olen umbes aasta mõelnud viiulile, et kuidas elu ikka tegi nii, et ma otsustasin lõpetada. Mis tekitas minus seda vastumeelsust tol ajal. Kogu see pinge ja sundimine. Küllap ma tajusin, et muusikat ei saa teha punnitades, hirmu tundes ja kohustusest. Muusika peab tegema hinge ja rõõmuga.

Ja see naine vaatas mind oma suurte säravate ja rõõmust pakatavate silmadega ning ütles, et mängime koos. 

Esimese asjana laksatas kohe hirm ja kahtlus vastu pead, et ma ju ei oska! Ma ei ole 15 aastat pilli kätte võtnud. Ma ei mäleta midagi. Aga samal hetkel sain aru, et elu annab võimaluse, miks ei peaks ma seda vastu võtma. Tundsin nii suurt tänu selle ettepaneku eest!

Ja täna ma võtsin viiuli kätte! Ohjummel, milline elevus ja rõõm! Ma olen kõigeks võimeline, selline naine! Nii nii nii äge!

Ja kuna elu on väga lahke, kui tema ettepanekuid märgatakse... Ta kinkis mulle õigel ajal kohtumise minu kursakaaslastega, kellest ühel juhtub olema päranduseks saadud viiul, mida ta ise ei kasuta. Ja see armas inimene on valmis seda pilli mulle mängimiseks laenama. 

Mis veel kõik võimalik on??? :)

Kehahoiakust sõltub see, kas keegi sind pikali lükkab või mitte.

A.

Omadega Rabas

Palju õnne mulle. Eile sõin kodus palju ja seejärel läksin Liinaga rappa. See oli üks ütlemata põnev ettevõtmine, sest väljas oli külm ja torm. Aga ometi nägime ära päikeseloojangu ja saime laternavalguses tormi käes ööd ja tähti oodata. 

Sain ära katsetada oma uhiuue magamiskoti, mis pidi +3 kraadiga täiesti comfort olema... 

No, tõenäoliselt olekski olnud, kui tuul ei oleks pidevalt kookoni hingamisaugust sisse puhunud. Niisiis. Oli vast põnev öö rabas. Tormituuled ja kuuseokste peal magamine, või vähemalt tugev püüd seda teha, sest mets ulus ja torn kolises. Hommikul kella 6 paiku ärkasime üles, Liina kinkis mulle Napoleoni koogi, mis jäi natuke kurgulakke kinni, ja peale rüüpasime jahtunud teed. Eriti hea oli, et sel tormisel ööl suutsime sellegi poolest ära näha nii päikese loojangu, uskumatu tähistaeva ja hommikul ka päikese tõusu. Ja ta tuleb taas ...

Aasta tagasi 12 tunni pärast asusin ma oma esimesele teele. Mis muutis palju. Täna olen ma kodus, rahuga. Vihma sajab ja õues on külm. Mina sain 26.

Head uut aastat!

Põmm,

A.

MaasikaAnnika

Eile andis üks naine mulle karbitäie imelisi maasikaid. Ta ise läks sünnitama ja ei soovinud maasikaid nähagi mitte. Ütles, et ma ära sööks. Ma siis sõin. Aga kuna need olid nii head ja osakonnas ei olnud teab mis palju rahvast otsustasin natuke maasikaid hommikuks ka jätta.

Hommikul kell 7 sain ma naisi ja nende kõhubeebisid rõõmustada. Päike hakkas just akendest sisse paistma ja mina läksin ning tervitasin neid soovides kaunist päeva ja andes kõigile ühe maasika. 

Minule meeldiks küll, kui päikest täis hommik algaks maasikaga.

Päikselist päeva!

Minu puhkus algas nüüd! 

:)

A.

Näpud mullas

AMMA 2015 (ehk Annela, Martin Mart Annika 2015 sünnipäevapidustus nr. 1. - see on täinedatud nimi) kulges väga mõnusalt. 

Algas see juba suurepäraselt, sest sain veel 25selt näpud mulda pista. Sel aastal (2015) ma seda veel teinud polnudki. Nimelt suutsin autost välja tulles võtta palju asju endaga ühes, sest ega eestlane ju mitu korda autos asjade järel käia saa. Niisiis. Ühes käes kaunilt pakitud munad ning seljakott, teises käes mahla ja moosipurgid astusin ma kivile. Kuid oh häda, kivi oli märg. Ja libe. Seeläbi suutsin ma ühe liigutusega visata õuna ja moosipurgid vastu elektriposti ning sellesamase liigutusega suutsin ma oma seljakoti, kus sees oli ka arvuti, suure kolksuga vastu autot äsada ning minu mõistus ei võta, kuidas ma suutsin munad ka vastu elektriposti sihtida, sest need olid ju samas käes kus seljakottki ... 

Jah! Maas oli õnneks pehme ning märg Eestimaa muld, millesse ma oma kaunite põlvede templid sain suruda ning sõrmed said otseloomulikult juurde mõnusa kevadise mullahõngu :) .

Aga ma hakkasin täiega naerma, sest mu ema ja isa seisid kõrval ja vaatasid kui ma selle suurepärase pirueti tegin. Ema naeris, ka, vist sellepärast, et mina naersin. Isa lõpetas suitsu. Ema ütles läbi naeru, et ta tahaks nutta. Me tõesti olime nende munadega ikka väga palju vaeva näinud ... 

Ema ütles veel, et ma olin enda karjatusega mingid noored ära ehmatanud, kes mööda parajasti olid jalutanud. Enda meelest oli see ikka üsna tagasihoidlik rööge! 

Siis jõudsin tuppa ja mõtlesin, et lähen hüppan kiirelt saunast läbi, enne kui rahva sekka lähen, pesen vähemalt põlved mullast puhtaks. Aga vesi oli kinni keeratud ja mina lihtsalt muigasin. Sest no mida süsteemi?? 

Aga Viljandi oli väga - väga mõnus nagu alati. Kaks perekonda olid koos ja lapsed mängisid. Sõime, jõime siis panime piduriided selga ja läksime Fellinisse sööma. Arve läks 159.- + 80.- (kinkekaardid). Aga maitseelamusi oli ikka parajasti. (meid oli muidugi seal söömas ka 8 niiet ei olnudki kõige hullem).

Ja siis mõnus lebola Viljandikodus. Ja uni ja hommik ja lapsed ja armas Kaarel ja armas Karmen ja armas Liina ja armas Mart ja armas õde ja armas Jaak. Super.

Rongisõit Tallinna oli meeleolukas. Kirju, kirju oli see seltskond seal. Mõtlesin veel sellele lapsele, kes istus koos kohe purjutava mehe ja ühe purjutava naisega, et tema on saadetud siia ilma küll midagi suurt ja olulist õppima. Ta oli umbes 9 aastane tüdruk ja nägi eeskuju, mis võib-olla ei olegi nii eeskujulik. Soovin talle jaksu ja tarkust.

Ma siin nüüd lõpetan oma valve14 tunni pärast ja siis hakkab 2 nädalat kestev puhkus Pelgulinnast.

Head püha,

A.