Sõnadeta sõnadega sõnadeta sõnadega.
Kuulen sõnu ja väärtustan seda väga, et neid öeldakse. Ise samal ajal ainult tean, ja olen kohal. Mõtlen vahel, et võiks ju ka öelda. Võiks ju öelda, sest ma tean, et see on tõde. Aga kuidagi ei tule miskit keelele ja meelele sel hetkel. Niisiis vaatan ja naeratan, naeratan oma kõige õnnelikumat naeru, enda kõige teadlikumat ja imelisemat naeru. Tõde, mis see on? Muidugi ma tean vastust, tean vastuseid juba enne kui need minuni jõuavad.
See on imeline vabaduse tunne. Üleni õnnelik ja rahul. Mis siis, kui midagi veel fenomenaalsemat on võimalik? Mis siis, kui kõik võib jäädagi nii suurepäraseks ja imeliseks ning mis siis kui kõik võib minna veel vägevamaks - nii vägevaks, et ma pole ealeski arvanud, et see kõik võimalik on ning et see kõik on nii kerge ja lihtne ja hiilgav???
Mis siis, kui ei ole vaja mitte kellelegi põhjendada oma valikuid ja otsuseid, sest sa lihtsalt tead, et see on tõde? Mis oleks kui elu kulgekski kerguse ja rõõmu ja hiilguse ja suursugusena ja kuidas saaks veel paremaks minna?
Me valime ise endale elud. Me valime olla õnnelikud või õnnetud, me valime tunda hirmu või tunda vabadust.
Ja ma lihtsalt olen nii õnnelik, et see, mida ma küsin tuleb minuni kerguses.
See on veider, kuidas juba aastaid ma olen teadnud, et midagi on veel. Midagi peab veel olema, see ei saa ju kõik olla. Ma lugesin mingisuguseid raamatudi, mis olid müstilised, nendes oli alati tegelane, kes oli õpetaja, teenäitaja. Seal olid tegelased, kes uskusid ja kogesid midagi enneolematut, uskumatut. Palun mulle ka seda, ma olen valmis selle vastu võtma!
Ja nüüd. Nüüd ma saan aru, et see on minu elu! See ongi minu elu ja ma olengi 100% see looja, kes on olnud raamatutegelastes, kes on olnud filmides, kes on olnud kusagil, kus mulle on tundunud, et minul ei ole võimalik kunagi olla - ometi nii põnev ja uskumatu.
Me ise loome endale elud, ja vaadates kõiksugu motivatsioonivideosid on jõudnud minuni teadlikus, et enam ei vaata ma neid nii, et oh, oskaks ma ka vaid nii käituda olla ja suhtuda.
Nüüd ma lihtsalt olengi see kõik, mis ma olen soovinud!
*****
Olla lill, olla maailm, olla ookean, olla naer, olla valik, olla küsimus, olla vabadus, olla tervendaja, olla looja, olla kohal - siin ja praegu, olla uskuja, olla nööpauk, olla hingetõmme, olla nauding, olla valgus, olla vikerkaar, olla piiritu, olla!
Mida on tarvis selleks, et aina rohkem inimesi saaks aru, kui imelised ja fenomenaalsed nad on, mida on tarvis selleks, et armsad meie ümber valiksid aina rohkem ja rohkem seda, mis neile tegelikult panustab ja mis neid toidab päriselt?
Ma mäletan seda hetke, kui esimest korda tuli minuni teadlikkus: KUI SEE ON VÕIMALIK, MIS SIIS KÕIK VEEL VÕIMALIK ON??? Ja ma tegin valiku. Esmapilgul mu mõistus läks pööraseks. Ta ei suutnud toime tulla sellega, et olin valinud midagi hoopis teistsugust. Kõik hakkas mu enda meeles minu vastu töötama. Kuidas ma nüüd elada saan???
Aga ma elasin ja see kõik on toonud mind praeguseks hetkeks kohta, kus ma tunnen ennast igal millisekundil suurepäraselt, fenomenaalselt, õnnelikult – iga mu keharakuga ja kogu mu teadliku piiritusega. Mida kõike ma nüüd luua saan? Mida kõike ma veel valida võin? Iga päev, iga tund, iga minut.
Maailmas ei ole midagi, mida sa vajad, on ainult mängulisus. Kõik otsivad, aga kõik juba on. Mitte miski ega mitte keegi ei saa sult ära võtta midagi, mida sa vajad. Sa oled see, mida sa vajad.
Keegi imeline ütles: Kui sa enam päkapikkudesse ei usu, ega nad siis enam ei käi ka!smile-emot
https://www.youtube.com/watch?v=LlEhlw_d5N8&feature=youtu.be
Vikerkaari,
A.
