Ilm

Lehti jääb akna taga järjest vähemaks. Gravitatsioon tõmbab nad maaligi, et inimesed saaksid nende sees hullata. Ja loomad, ja linnud.

Eile oli tööpäev. Külm ja sügisene, vihmane. Mulle meeldis see ilm, mu meelest oli kuidagi ägedalt teistsugune. Aga rasedad olid tõredad. Mitmed neist vähemalt. Esimest korda elas rase minu peale välja enda negatiivset emotsiooni, mis väljendus selles, et ta kõnetas mind vene keeles. Ning kui ma küsisin, et  kas ta oskaks mulle eesti keeles olukorda selgitada hakkas ta eesti keeles minuga õiendame. "Kuidas nii saab, et te töötate haiglas, kus pooled patsiendid on venelased ja teie ei räägi vene keelt!!! See on täiesti lubamatu ja võimatu. Kuidas nii saab, et te praegu palute minul hakata eesti keelt rääkima????"

Mul tõmbas seest kokku küll. Ütlesin siis, et te oskate ju suurepäraselt eesti keelt, et kas see ei ole siis mitte loomulik vastutulek, kui te kõnetate inimest, kelle keelt te oskate, keeles, millest mõlemad pooled aru saavad? 

Ta vahutas veel natuke aega teemal, et see on lubamatu, et ma ei kõnele vene keelt. 

Vastasin vaikselt vahele, et ma püüan ju õppida. Kuid see tegelikult ei olnud üldse oluline. Tema soov oli lihtsalt pahandada. 

Seejärel lugesin kümneni, mitu korda. Sees oli vastik tunne. Sisendasin endale, et see ei ole minu probleem, vaid tema. Õnneks sain sellest üle. Seejärel tuli teine rase, kes pahandas, et noor tüdruk GTT ruumis ei saa verd kätte ja üldse on lubamatu, et ta peab koridoris ootama 3 tundi, et mingit uuringut teha. Ma siis ütlesin, et püüame ikka lahenduse leida ja kirjeldasin miks praegusel hetkel olukord nii on. Palusin tal enda käsi näidata, et ehk näen mina mõnd head soont. Selle peale kähvas ta, et sa ise oled ka siin ainult nädala olnud!

Noh, mis ma siis oskan öelda. Ma usun, et asi oli ilmas ja mitmed kurjad rasedad lihtsalt vajasid kedagi, kelle peal end välja elada. Suurepärane, et selleks osutusin mina. Jäin rahulikuks ja püüdsin olukorda lahendada nii palju kui minu võimuses. Kutsusin vanemämmaemanda, sest mul oli tõesti palju tööd ja tujutsemistega aega tegeleda kohe teps mitte ei olnud.

Eile pärast tööd kohtusin korraks Janeki ja Lauraga. Käisime Oskarile mingit piletit ostmas mu ISIC kaardiga ja siis nad astusid korraks läbi, jõime teed. Ja siis kõnelesin veel Skypi vahendusel veidi empsiga ja Janekiga. Ja Tegin endale mitte nii head õhtusööki pelmeenide näol. 

Seejärel vajusin unne, väsimus oli tohutu. Selle pingega seoses toimuvad mu kehaga jälle kummalised asjad. Ma pean natuke keskenduma, et mida ette võtta, või kas võtta. Ja kui siis mida. Või lasta kehal ise toime tulla. Eks näis.

Nüüd hakkan koristama, sest selleni pole ma siiamaani jõudnud, tolm on kogunenud. Seejärel tuleb Helen Viilup miski hetk külla ja teeme ära kõik plaanid, mida ta vajab. :)

Öö veedan sünnitusmajas. Homme peaks Jaanus tulema. Ja reedel olen päeval tööl ja hiljem õnnestub ehk Jaanuse ja Kadriga koos Tartusse tulla. Ja siis on mitu vaba päeva! Jepikas!

Head,

A.