Puhkus tuleb, või on koguaeg?

Üha rohkem on tunne, et see kogemus on ka nüüd kogetud...

Eks ma olen ikka teinud oma otsused, mingil hetkel... ja elu hakkab järjest rohkem märku andma: Mine Ann, Sul on veel nii palju näha ja kogeda, ära hoia ühest peatükist kinni, võta järgmine!

Ok, tõenäoliselt ei juhtu see homme, aga mis veel võimalik on ?? :)

Iial ei või teada.

Täna on selle kuu viimane 24 tunnine valve. 8,5 tundi on jäänud, siis koju, pessu, asjad kokku ja uuesti tööle. Siis kella 13st vastuvõtt ning siis bussile, eks näis kas jõuan 19sele või 20sele bussile. Tahaks rutem, tahaks varem :) Mida selleks küll tarvis on, et see varasem õnnestuks :)?

Ja üldse olen ma õhinas, et nüüd saan haiglast veidi eemale. Natukeseks Hollandisse, et kaugemalt vaadata. Ja natukeseks Tartusse, et lähemalt piiluda :)

Äge, nii nii äge :)!

A.

Mida ma veel elus teha tahan?

Eile oli päev, mis koosnes Suurepärasest seltsonnast, meigist, soengutest, kõrgetest kontsadest, miniseelikutest, nabapluusidest, seksikusest, poseerimisest, iseenese üllatamisest ja rõõmust. 

Fotostuudios modellina käinud ma varem ei olnudki, kuid mõte oli peas mõlkunud juba ammu, ehk siis, mida on tarvis selleks, et keegi teeks pilte, mis on tabatud ideaalselt ... Puhas ilu!

Ja see on ikka päris hämmastav, kui lihtne on lasta meelel hakata kontrollima kõike mis sinu ümber toimub. Muutkui lohisen tal järel, aga kannad on vastu maad. Ühel hetkel ta väsib ja siis olen mina kohal. Jalutan ümber tema ja küsin muiates, mis veel võimalik on? 

Ostsin endale täna kohvri, mis sobib ideaalselt mu imelise lambi alla. Ma olen endiselt nii õnnelik, et see lamp jõudis minuni. Ma ei tea miks, aga mulle tundub, et see südame ja kahe käbiga lamp näitab väga head valgust, siis kui hakkab hämarduma. Ja nüüd on selle lambi all kohver, mis kuulub temaga kokku. Lamp hoiab valgustatuna kohvri, mille sees saab olema muutuv maailm. 

Aga - ehk peaks üles kirjutama kõik, mida ma oma elus teha tahan ...

A.

Laen

... 

...maks

...maks

siis tuleb juurde veel 

... maks

ja

...maks

Noh, ja arvestades teie sissetulekut, siis põhimõtteliselt on maksimum, mida me teile maksta saame ... vähe.

aga alati võite te panna lisatagatiseks enda vanematekodu ...

Ja käendajaid selles laenus ei ole...

ja no kuna te olete vallaline... ja noh, arvestades seda, et te ikkagi olete vallaline... siis kahjuks on olukord veel natuke halvem, sest ainult elukaaslase või abikaasaga koos saaksite laenusummat jagada...

Perekond ei loe.

Aga ma siiralt loodan, et te saate endale oma unistuste kodu, sest amet on ju aus ja teie taust on lausa suurepärane. 

Lihtsalt maksevõimet pole ...

Hah! Mis veel võimalik on ??? :D

Ma lähen parem Lindaga pikniku pidama :)

A.

Jagada

Nüüd ma siis olen siin. 

Selles kohas, kus ma olen. 

Põnev on ja miskis 

mõttes on elu üllatanud mind. 

Samas tundub kõik 

nii loomulik, loogiline - 

lubamises olen ma. 

Luban tulla ja olla ja 

olen õnnelik, et mind on 

õnnistatud 

mind ümbritsevate 

imelistega ning imelisega. 

Lihtsalt jah, luban tulla sellel 

kõigel enda ellu, mis mind 

imetlema ja naeratama paneb ja 

võtan selle kõik 

vastu suurima 

tänutundega. 

Oi, aitäh!

A.

Jätkuks ...

Otseloomulikult ei tulnud magamisest suurt midagi välja, päikeses ei olnud muret. Lihtsalt proovisin magada keset ehitusplatsi. Ehk siis kogu maja ümbruses ehitatakse ja ega nemad ei pea teadma, et mõned inimesed teevad öötööd ja soovivad päevaajast unevõlga tagasi teha. 

Rahu. Põhiune sain magatud kusagil kella 13ks, sest siis hakati madistama potsatajaga ümber maja ja mulda kinni tampima. Huvitav valik nende poolt...

Võtsin jalgratta ja liuglesin läbi linna Kalamajja, otsima ühte Kalevi tänava korterit, mida üle vaadata. Kuna ma ei ole veel piisavalt pädev enda nutiseadet kasutama, ekslesin ma niisama mööda kalamaja ja otsisin tuttavate nimedega tänavaid. Lõpuks leidsingi otsitava korteri. Avasin esimese ukse, kõndisin trepist üles, avasin korteriukse. 

Korter, mis tundus piltidelt ideaalne pesa ... seisin keset tuba, vaatasin. Eip, see ei tundu õige kodu. See lihtsalt ei tundu kodu. 

Taas trepist alla, jalgrattale ja Kalamajapeale liuglema.... Siis jõudsin koju, nad olid enam vähem töö lõpetanud ja sain pisut veel magada. Seejärel läksin taas öötööle. 

Eile hommikul sõitsin bussiga Tartusse. 

INDREK! 

Tere armas Indrek! See ei loe, et me viimati suhtlesime pikemalt 10 aastat tagasi, aga lihtsalt nii ülimalt hea meel oli sind seal koogileti juures kohata! Sa jõudsid Põhjateelt tagasi nädala eest, see on suurepärane! Ja otseloomulikult sa kohtasid seal ka Lindat!

Nii äge on see, et ma teadsin, et te mõlemad sellel teel olite, aga ma nimelt ei öelnud teile kummalegi. Ma lihtsalt teadsin, et te kohtute nii kui nii! Imeline! Imeline milline energia on inimese ümber, kes tuleb vabadusest ja kergusest ja rõõmust! Selline uuuuuuhhhh - lasen õhu endast välja ja naeratan, lihtsalt selle pärast, et See inime on valinud elada sellist elu! Imeline! Ma olen nii nii nii rõõmus, et minu ja Indreku tee korraks seal kreemikookide riiuli juures taas kohtus! Aitäh!

Teater!

Õhtul läksin siis Uue Teatri Odysseiat vaatamas. Bussisõit ja väga äge valguse-suitsu mäng lõpppildis. Üldiselt oli tore mööda Tartumaad kosserdada sellise suure seltskonnaga, mulle tundus, et pooled minu tuttavad olid samas seltskonnas ja see tegi kogu olemise veel toredamaks. 

Huvitav!

Pärast käisin veel Genist läbi. Situatsioonid on huvitavad, elud on huvitavad, olukorrad... Mis veel võimalik on? ah? 

Heh, ikka rõõmus ..

Ma nüüd lähen loen selles mõnusas roheluses ja päiksevalguses oma raamatut edasi... 

A.

mida?

Tegin ära registreerimise lennule. St, et 27.08-01.09 olen ma varbaidpidi liivas ja koos ühe imelise inimesega. LauLi ja mina - definitely seiklus. Või siis kusagil metsas, või jalgratta pakikal, või merel ... jumal seda teab kuskohas, aga kindlalt saab olema seiklus ja naer ja kohalolu.

Hetkel viibin töölainel, laineharjal. Taas sain enda valvesse foetus mortuse ja fentanüüli tarbija raseda. Huvitavaid valikuid teeb see elu. MVVO?

Hommikul lähen vaatan ühte korterit ja siis vuran koju magama, kraade pidi tulema 30 ringis, päike paistab otse mulle voodisse, ehk nihutan voodi kusagile ära, ehk õnnestub lihtsalt kuidagi katta aken, eks näis. õhtul ärkan ja tulen ööseks valvesse. Lähituleviku plaanid on hetkel sellised.

Osakonnas on ainult vene keelt kõnelevad inimesed, ja mina mõtlen, et  mida küll oleks tarvis selleks, et ma venekeelt kõnelema hakkaks, koos arusaamsega, ikka nii, et oleks kerge ja rõõmus...

Hääd,

A.

Before We Go

Kõigepealt tänan ma Kri'd. Just praegu panin talle selle hüüdnime!

Aitäh Sulle, et sa vedasid mind pärast sellist valvet välja, päiksele paitada ja merele jahutada. Kas pole mitte uskumatu, et mõnda aega tagasi kirjutasin siin, et hea oleks, kui keegi mind külma vette viskaks. Täna Pirita rannas koos oma armsa Kri'ga see põhimõtteliselt saigi juhtuma. Küsimus oli siiras ja aus: "Sa tõesti ei lähe vette?"

:)

Vesi oli väga külm, aga ometi kõndisin ma edasi ja edasi ja edasi, õhk tahtis otsa saada, sest nii karge oli kõik mu ümber ja roosad millimallikad ujusid mulle pihta ja minu ümber ning siis .... uhhhhhhhhhhhhhhhh! See hingama panev külm vesi aitas minust välja puhistada nii mõndagi, mis oli minu sisse pidama jäänud ...

Aitäh selle imelise päeva eest, mida just Sina ja ainult Sina said mulle anda armas Kri! 

Päike on see, mida ma energiaks vajan. Pidev päeva ja öötöö piiravad meie kohtumisi. Aga õnneks on olemas imelised Sõbrad, kes annavad endast märku täpselt siis, kui tundub, et sitas hakkab pea norgu vajuma... See ei ole ju eriti hea mõte.

Ja nii mõnigi muu lahendus ja maailma märguanne jõudis minuni. Võib-olla ei oleks ma neid ilma selle päikese paituseta märganudki ...

Mängimiseni, ;)

A.

Ennast kaitsta

Tundub, et tuleb aeg, mil tuleb midagi ära tunda, eelkõige eneses ...

Tõenäoliselt tõmban ma oma olekus ja energias seda kõike endale ise ligi, sest kui see nii ei ole, siis on ikka päris kehvasti.

Nimelt olen kokku puutunud viimastel nädalatel mitme foetus mortusega... ehk siis surm on õhus. Ja nüüd on siin üks imearmas vastsündinu, kes on valudes, sest ta on sõltlane. See on ikka päris kohutav, kui hoiad käes ühte väikest piiritut olendit ja ta valib tunda sellist valu ja piina, hüsteeriat. Terve osakond kajab tema krääksuvast väsinud häälest. 

Ja mina mõtlen, miks üldse me valime kõike seda mida valime. 

Äkki peaks metsa puuotsa kolima ja korilaseks hakkama. Kuigi ka sellisel juhul võivad tulla seakatkus metssead ja pahandust teha.

See on ikka mingi haavatavuse teema. Enesekaitse on jäänud tahaplaanile ja kõik muutkui poeb minu sisse igast väiksemast preost, mis mu seest paistab. 

Aga optimismi ka veidi: Ostsin lõpuks lennupiletid jära ja ootan pikisilmi kuu lõppu, et saaks lennukisse istuda ja minema lennata. Ajee!

A.

jep.

Mulle tundub, et hädasti vajaks, et keegi raamatuga vastu pead annaks või külma vette viskaks.

Tartuff hakkab täna. Näen ühe filmi, siis lähen Tallinna tööle. Ei tea veel, kas öösel või hommikul.

tsau.
A.

Eraldiolev reaalsus

Puhhhhhhhhhhhhhhhh... Paneb puhistama, see elu praegu.

Natuke ropendama, natuke puhistama ja natuke ohkama. Natuke on nagu kõrini kõigest.

Päris palju on tunne, et mingi suur muutus tuleb teha, vastu võtta, luua. 

Eks see kõik on käsile võtmise küsimus. 

See on naljakas, kuidas mingi hetk, kui on selline puhistamise aeg, on tunne et mitte midagi ei taha teha. Magaks ainult kogu aeg, sest siis on eraldiolev reaalsus.

Niisiis, magan.

A.