Kooskõla

08.09.2014 22.32 – 22.48

Uus kodu. Taas. Pühapäeval kolisime uuesti ümber. Nüüd ei taha enam tükk aega kolida. Nädala jooksul kaks korda ümber paikneda on piisav. Paika tuleb loksutada veel köök, koridor ja vannituba. Kolm tuba on juba koristatud ja sätitud. Mulle nii meeldib siin. Eriti suurepärane, et akendest avaneb vaade puudele. Ja täna öösel ka täiskuule.

Egon tegi meile vürtsikat suppi täna. Sõime. Mõnus on istuda kahekesi köögi laua taga ja võtta vaikne eine. Räägime päevasündmusi, küünlad põlevad.

Nüüd põletan küünlaid keskmises toas ja muusika mängib kõvasti. Alumisel korrusel teeb ooperilaulja proovi. See kõlas toredalt, kuidagi omaselt.

Täna olin viimast päeva koos teise ämmaemandaga osakonnas. Kolmapäeval olen esimest korda üksinda. Kusjuures, hirmu ei tunne üldse. Praegu veel, eks näis, mis kolmapäeva hommikul on. Täna oli ka situatsioon, kus kõik oli rahulik ja korraga tuli naistearst jooksuga ja hõikas „Kiire keiser!“ Jooksime. Õnneks oli see lapse ajutine šokk pärast loote välist pööret ning südametöö taastus. Aga sel hetkel sain aru, et pea oli tühi ja aimu ei olnud, mida ma nüüd tegema pean. Alles hiljem mõtlesin rahulikult, et tegelikult tean küll. Eks näis, elu õpetab. Loodetavasti säästes teiste elusid.

Torkasin läbi mitmeid veene. Ja tegin GTTsid. Närvid on endiselt korras ja muretseda ei oska.

Aga mulle endiselt meeldib. Mulle meeldib olla ämmaemand. See on kuidagi hea tunne. Ja ehk on ka nüüd kodu, kust ei pea tükil ajal kuhugi minema.

Saan kõlada oma ajas.

A.