Üleeile õhtul saabusin taas pealinna. Eile hommikul algas 24 tunnine valve, mis lõppes täna. Inimesed teevad huvitavaid valikuid. Öö oli Penicilliini rohke, ma ei teagi täpselt, kui palju ma seda ära lahustasin. Aga ka see oli põnev, sest tajun järjest rohkem, kuidas ma olen kohal, siin ja praegu.
Kui ma Santiagosse kõndisin, mõtlesin endamisi, et kuidas küll saaks nii, et Eestis - argielus - tagasi olles suudaksin ma alati olla siin ja praegu, elada selles hetkes ning selle hetke nimel. Seal oli see nii lihtne, tagasi tulles sain aru, et kuramus, aga see ei tule ju nii välja nagu oli Seal, sellel rännakul.
Aga küsimus oli esitatud. Alateadlikult hakkasin tegema valikuid, mis mind sellesse hetke aina rohkem ja rohkem kohale tõid.
Mida see minu jaoks tähendab? Seda, et ma võin valida, mida iganes ma soovin, ma võin küsida endalt, kas see, mida teised tahavad, et teeksin, panustab minusse või pigem piirab. Tõde, mis see on?
Ometi tähendab see, kui enda käest pidevalt küsida, missugune ma tahan, et mu elu päriselt välja näeb, seda, et piiritu olevus hakkab kasvama ja kasvama ja kasvama. Valikud võivad olla hullumeelsed, aga kui need on tõde, siis miks me ei võiks olla hullumeelsed.
Ühelt poolt ma mõistan, et kui kõik maailma inimesed võtaksid endale vabaduse olla hull ... - huvitav, mis siis küll saaks :) ?
Aga milline ääretu üüratu vabadus ja piiramatus - piiritus - on see, kui oled inimeste keskel, kes on kohal. Täielik hinnangutevabadus. Absoluutne hingevabadus - meel eksisteerib veel kusagil, aga ta on omadega hädas, sest hing on otsustanud. On otsustanud olla see, kes ta tegelikult on.
Kui palju rõõmu, kui palju naeru, kui palju vahetut kohtakti. Iga sekund võib muuta kõik hoopis teiseks.
Ma näen järjest rohkem, kui palju piiranguid ma ise endale seadnud olen, kui palju ma olen neid kaasa võtnud enda perekonnast, kui palju olen ma lasknud ennast alateadlikult mõjutada - seejuures ise arvates, et nii peabki, nii ongi ja et ma olen kõik enda valikud ise teinud. Mingis mõttes ehk olengi, aga kui palju on mõjutatust väljastpoolt. Ja kõige põnevam ja loogilisem samal ajal on see, et minu mõjutajad on olnud minu kõikse lähedasemad ja kallimad. Minu kõige imelisemad.
Ja veel - mis teeb selle kõik suurepärasemaks kui kunagi varem ... Ma saan neid nüüd veel rohkem armastada, kui ma seda varem tegin. Ma saan neid nüüd armastada nii piiritutes kogustes, et see on midagi maailmalõpuni ja tagasi korda gozillion. Kohal olla ja teada - ilma igasuguseid hinnanguid seejuures neile andmata, sest nad kõik on kes nad on.
Ja kui see filosoofianurk siin nüüd läbi sai, siis. Eile saatis mu armas imeline sõber mulle laulu, mille sõnad on kirjutanud Ernst Enno. Ja tama istus ühel imelisel päeval oma mõisas - selles suures vägeva akustikaga saalis ja mängis klaverit. Pani nendele imelistele sõnadele hinge ja voolavuse sisse. Ütles, et mõtles sel ajal enda imelistele inimestele ja ma tunnen nii suurt rõõmu, et inimesed on võimelised looma, sest tegelikult oleme me kõik loodud looma.
Foto by Alex Schröder
Üksteisel silmi me sina ja mina
rõõm tummana vaatame
sest hõõgan mina sest hõõgad sina
kuldkumana hõõgame
ses hõõges on lahti me sügavam sisu
üksteisele varana
meil mõlemil imelik hingeisu
siit jäädavat otsida
siit otsida siit kus mingi ei kesta
kus õnneks jääb jällegi
kord vaadata silmi kord juttu vesta
ja rännata edasi
ja rännata käia kes teab kui kaua
kui hinged kui otsijad
et kus kord ehk rõõm meil kattis laua
me üksinda vaikijad
me üksi sest puudun ma sinul sa minul
sest jällegi läheme
ja küsimus sama on sinul ja minul
kus jälle end leiame
kus leiame lilleke linnuke kajab
ilm purjena lahkuja
kes ütleb miks nõnda on rännata vaja
end leida et lahkuda
kes ütleb oo elu vii sinna vii sinna
meid hõõgavas südames
kes leidis see jätab et leida ja minna
ja kasvada loobudes
(Ernst Enno)
A.
