Jooks

13.09.2014  9.33 - 9.46

Üleeile sattusin Heleniga Puudlisse ja Kristinaga liiklusummikusse. See oli tore vaheldus ja juttu sai ka pisut räägitud. Seejärel läks Kristina teatrisse ja mina koju, mõtlesin, mida teha. Helistasin Margusele ja tema oli valmis minuga aega veetma. See oli väga naerurohke õhtupoolik. Margus on üks hämmastav inimene. Ja seda täitsa heast südamest. Mõtted jooksid laiali, aga sellegi poolest oli tunne, et ongi nii. Me kõik oleme inimesed ja arvustamiseks ei ole mitte mingit põhjust. Armastada inimesi enda ümber täpselt sellisena nagu nad on ning mõista, miks nad on. Ja see on hiiglama hea tunne, kui mõistad. Isegi kui nad käituvad sulle võõralt on kõik inimesed võrdsed. Nagu ühe organismi rakud, kes annavad endast parima, et organism saaks ideaalselt töötada.

Eile algas minu teine iseseisev tööpäev sellega, et haiglajalanõude asemel peaks hankima jooksutossud. Ebareaalselt kiire on. Lõuna söök oli taaskord 17.30. Isegi pissil ei jõudnud käia, või lonksu vett juua. Erakorraline keiser. Loote distress. Platsenta osaline irdumine. Välised pöörded. Oksendajad. Sügelejad. UHD ajad, mis on täis bronnitud. Laborid. Telefonikõned. Analüüsid. Ainult jooks. Tegutseda, tegutseda ja veelkord tegutseda. 

Kuigi eile suutsin ma rahulikum olla. Enamjaolt. Irdumise korral muidugi olin üsna pabinas, sest arst ütles, et jooksuga tooksin ühte mulle tundmatu nimega ravimit. Ja kui seda kapist lihtsalt üles ei leia on ikka nõme küll. Õnneks ma valisin kiirelt Galina (üks imeline ämmaemand) telefoninumbri ja tema ütles mulle täpselt, kus see ravim asub. See oli otseloomulikult mingi teise nimega. Aga no mida teha. Elu on selline. Õnneks rasedus veel säilis ning loodame, et püsib nii kaua, et pisike inimene selle naise kõhus saab veel natukene kosuda. 

Pärast tööd jooksin koju ja siis bussile. Õnneks mahtusin peale. Venna transportis mu väsinud keha maale ja siin ma nüüd olen. 

Esmaspäeval tagasi Tallinna ja siis saab koju alles kuu lõpus. Selline elu siis. 

A.