Nad on kohal! Viimastel päevadel on nad endast märku andnud. Ma mäletan, kui elasin korteris, siis suviti oli rõdu uks lahti ja pääsukesed andsid väga valjult endast igal kevadel märku ja siis oli teada, et suvi ei jää ka seekord tulemata. Selline lapsepõlve saatev heli. Kuidagi südantsoojendav oli seda siin Pelgulinnas ja muidu linnas kuulata.
Olen nüüd siis kõvasti tööd teinud. Ja ootan väga järgmist nädalat, sest see viib mind väljamaale. Kõigepealt külastan Lätis Oskarsit ja seejärel sõidan Saksamaale Alexile külla. Küll on hea, et vahel saab lihtsalt astuda välja sellest väiksest armsast riigist ja minna teise kohta maamuna peal, kus ootab tuttav või sõber, et lihtsalt minna. Ja siis tagasi tulla. See on kosutav, sest pärast rännakut ja lõunamaal käimist saab jälle pääsukese kombel Eestisse kisama tulla.
Sellised hommikumõtted, olin jälle 24 tunnises valves ja praegu on hommik. Peaks minema enda naise üle vaatama ja hakkama kodupoole jalutama. Natuke kahju on nendest hetkedest, kus tead, et imeline päev on tulemas. Päike ja soojus. Aga mina lähen koju tekialla, sest seal on unenäod magusamad. Maitsvamad. Ja siis on pool päeva läinud kui keha end võimeline jälle liigutama on.
Head,
A.
