Ärgake

Kuulan siin Mick Pedaja laulu Ärgake ja tundus, et võiks avada selle lehekülje, et siia midagi kirja panna. See on huvitav. Viimasel nädalal olen olnud üsna neutraalses olekus, neutraalses punktis.. Lihtsalt olnud, natuke ehk tüdinud ja emotsioonitu. Ei rõõmu, ei kurbust, ei viha, ei midagi. 

Lihtsalt elanud selles hetkes nii. Ma ei ole kindel, mida sellest arvata. Ühelt poolt on ju olemas hetk, see olevikuhetk, milles ma ikka tahan elada. Aga see ei ole kindlasti mitte neutraalsus, milles ma tahan eksisteerida. Eile ütles mu mõistus mulle ühel hetkel, et äkki sa oled liiga paljust lahti lasknud, liiga palju tagasi saatnud sinna kust ta pärit on ja äkki sa saatsid sinna tagasi ka kõik hea, mis sinu ellu kuulus. Sest oli ju rõõmu ja naeru ja optimismi seal koguaeg, igal pool.

Aaah, tõenäoliselt on tegu endiselt selle langusega, mis mägedeski oli alati valulikum, kui tõus. Võib olla on järgmise nurga taga vaade, mida ma eales ei unusta ja mille üle hiiglamapalju rõõmu tunnen. 

Ja lõppkokkuvõttes jääb see ikkagi alati minu valikuks, kuidas elada iseenda elu. Mis tunde, mis emotsiooni, mis mõtte ja mis teadlikusega. Millest loobuda ja mida saada ja mida tahta ja mida vastu võtta.

Hetkel sõidab rong Tallinna poole. Homme veel töö ja ülehomme tagasi Tartusse. Siis algab puhkus, mis laseb mul teha endiselt ja ikka tööd. Kui ma Alexiga räägin, siis ta ikka ütleb, et ma teen liiga palju tööd, Sakasmaal ei oleks vaja nii palju tööd teha ... Vajadused...

Täna lähen oma Tallinnakoju, kus pole juba ammu ammu viibinud rohkemaks kui uneajaks. Plaan on panna muusika mängima, küünlad põlema, koristada ära kogu see nädalatega kogunenud tolm, mis keereldes lendleb iga kord, kui sealt läbi jooksen või kui korraks end siruli unedemaale sätin. 

Kus see vabadus on?

A.

Panustus

Inimesed on ühed huvitavad loomad. On valmis maksma suuri summasid, et saada midagi, aga kui endasse on vaja investeerida, mõeldakse, et oi, see siiski maksab liiga palju. Ehk siis uue arvuti eest ollakse valmis maksma sadasid, aga hea tervendava massaži eest kordades vähem maksta on liiga palju. Huvitavad on need inimese loomad.

Panustades iseendasse võiks ju olla hiilgav ja sädelev ja terve ja pöörane ja õnnelik ja mida kõike veel.

Kui ma ei ole siia pikalt kirjutanud, siis olen olnud meeletutes seiklustes. Ja kui ma siia kirjutan siis olen võtnud aja, et talletada need seiklused.

Jaanipäev oli, murumängud olid ja palju rõõmu oli. Oli ka mõttepeatusi ja vahepeatusi.

Jox, Ailen ja Liina olid ka koos minuga mõnda aega Käreveres. Käisime tünnis ja nautisime olemist.

Aiakas toimub koduvalvamine, vanemad tulevad homme Kreekast ja mina sõidan Tallinna tööle.

Praegu hakkan tööd tegema ja siis koristama ja siis elu näitab mida veel vaja teha on.

praeguseks on nii ...

A.

Kellele see kuulub?

Jaa! Ma olen rõõmsameelne, sest tööd on tore teha ja inimesed on ilusad ja head. 

Eile sain ma teada, et definitley ma ei olnud eelmises elus taksojuht, sest eksisin tallinnas rõõmsalt ära. Vurasin mööda Kristiinet ja püüdsin Kuldnokatänavat leida. No olid igasugused linnud, aga Kuldnokka polnud. Küsisin mingi 4-5 inimeselt, kõik suunasid mind vales suunas senikaua, kui üks lõbus naisterahvas mind õigesse kohta juhatas. 

Jaa, ja oli üks ülimalt tore taaskohtumine oma klassivennaga, aastatest 1996-1999 ! Hahaa! Äge värk, maailm on väike ja Eestis tunnevad kõik kõiki! Imelised inimesed olid ühe imelise inimese valmis loonud! Ja mõned inimesed lihtsalt sobivad paremini kui teised :)!

Aga praegu olen tööl! 3x24. Praegu on siis 3 kord 5 päeva jooksul. Ajee! Ja tunne on imeline!

Eile magasin 10 tundi jutti. Kell 20.30 olin nii sooda, kui üldse annab olla. Aga õnneks on nüüd parem. 

Mul on põnev. Koguaeg. Olgu siis natuke parem põnev või natuke halvem põnev...

Ja ma igatsen Rubikut!

A.

KSVPM?

Kuidas saab veel paremaks minna?

Käisin Tartus. Ka vabal ajal meeldib mulle mitte magada. See ei kaasne ainult tööga. See kaasneb teadlikkuse ja teadmisega. Vastu võtmisega, kui antakse valikud. Hämmastav. Mis võib  veel paremaks minna?

Laupäeva hommikul käisin õe juurest läbi, et oma seljakott kaasa haarata. Algselt oli plaan magada seal ka pisut, aga elu on liiga huvitav, et magada. Niisiis vaid seljakott ning buss, mis viis mind Pärnusse. 

Seal sain osa koolitusest, mis ei õpetanud mulle midagi, kuid õpetas palju. See oligi eesmärk, lahkuda tühja peaga. Põnev!

Naljakas on see, et ühelt poolt tahaksin jagada kõike mida olen kogenud lähiajal. Teisalt tunnen, et ei oska midagi jagada, sest see kõik on ühelt poolt nii üleloomulik ja teiselt poolt nii kuramuse loomulik, et sõnad näivad tühised.

Saada teadlikuks on päris hämmastav. Naerma ajav. Absurdne. Lihtne. Kerge. Rõõmus.

Kuidas saaks veel paremaks minna? :)

Imesid,

A.

Nuuskmõmmik

"Ma lähen siis, kui mulle meeldib!" sõnas Nuuskmõmmik ägedalt. "Võib-olla ma ei lähe üldse. Võib-olla lähen hoopis kuhugi mujale.

"Elu pole ilmaski rahulik," tähendas Nuuskmõmmik vaimustunult.

"Lähme siis tunde järgi," lausus Nuuskmõmmik.

Nuuskmõmmik tegi selle teekonna palju rõõmsamaks. Ta mängis viise, mida nad kunagi varem polnud kuulnud.

Leidub neid, kes jäävadm ja neid, kes lahkuvad. Nii on see alati olnud. Igaüks võib valida ise, aga ta peab seda tegema siis, kui selleks on õige aeg ning mitte kunagi kartma lööma.

Seejärel ronis Muumitroll laua otsa ja ütles: "Nüüd tõstan ma klaasi Nuuskmõmmiku terviseks, kes täna öösel ihuüksi on teel lõuna poole, aga kindlasti on niisama õnnelik nagu meie siin. Soovigem talle head telkimisplatsi ja kerget südant."

"Tere," ütles Nuuskmõmmik. 

"Sa rääkisid plaanudest," lausus Muumitroll. "On sul endal ka mõni plaan?"

"Jah," kostis Nuuskmõmmik. "Mul on üks plaan. Aga see on üks neist üksildastest, sa tead küll."

"Kõik, mida ma näen ja millest rõõmu tunnen, on minu oma. Kas või terve maakera."

****************

Leidsin täna enda toast laualt raamatu Nuuskmõmmiku kohta. Huvitav, kas see on mulle? Kust see siia sai? Kes selle siia pani?

Raamatus ei olnud pühendust ega midagi, aga sisetunne ütles, et see raamat on mulle ja mitte Rubeni mänguraamat. 

Helistasin emale. Tema ütles, et ei tea sellest raamatust midagi. Järgmine mõte oli Liina Roht. Tema on ainus, kes on mind õnnistanud Nuuskmõmmiku tiitliga. 

Aitäh Sulle armas Liina! :) See raamat tuli minu ellu õigel ajal nagu kõik muu imeline siin ilmamaal!

****************

Eile oli väga huvitav! Kogesin midagi imelist ja kerget ja rõõmsat. Oli vaja tundi aega, et saata tagasi valu sinna kus ta tulnud on. Oli vaja tundi, et jälle tantsida ja hüpata ja naeratada maailmalõpuni ja välja. Aitäh asjaosalistele!

****************

Öösel ärkasin üles, sest kõik läks roosaks ja miski krõbises. Avasin silmad, tuba oli roosaks värvunud. Sain aru, et see mis krõbistab on vihm. Vaatasin katuseaknast välja ja nägin roosat taevast ja vikerkaart! :) Kui imeline see on! Vaatasin kella, see oli 04.06. Imeline, mis kõik veel võimalik on?

Aitäh!

A.

Lugu sellest, kuidas ma külas käisin

Oli neljapäeva varahommik, kui mina taas seljakoti selga võtsin, bussi istusin ja Riia poole sõitma hakkasin. Seal ootas mind Oskars, keda polnud näinud nii umbes 5 aastat. Oli põnev päev, mis koosnes mitmetest erinevatest vestlusteemadest, sõrmest tüki välja lõikamisest, hipikommuuni kontserdist, pilvede vaatamisest, raamau lugemisest, tolmus magamisest jms. Reede hommikul Asusin Riia Mustamäelt lennujaama poole teele, see võttis vaid pooletunnise trammisõidu ning pooletunnise bussisõidu. Siis lennujaam, kus inimesed olid mu ümber enamjaolt läti keelt kõnelevad ja veidi ka saksa keelt kõnelevad hinged. Mõnda üksikut eesti keelt kõnelevat isiksust kohtasin ka.

27 eurot edasi tagasi Riiast Lübeckisse ja tagasi. Wizzairiga ma ei olnud varem sõitnud, aga see oli väga tore lennuk. Ruumi oli ja istmed olid normaalsed ja maandumine ning õhkutõus mõlemal korral väga sujuvad. Gut!

Lübeckis ootas mind Alex! Super!Kuna rongini, mis meid edasi toimataks oli palju aega otsustasime kõndida linna. Ja oi kuidas see tekitas nostalgiat! Kõndida nii, mööda erinevaid teid ja mööda linnulaulu. Äge! Äge äge... just ütlesin Alexile ka, et ma ei kohtu isegi mõne enda eestlasest sõbraga nii tihti kui sinuga.. Juba 3 kord aasta jooksul. Normal.

Aga jaa, siis käisime poes, võtsime ühed õlled ja läksime rongijaama rongi ootama. Saksamaal on nimelt avalik alkoholi tarbimine lubatud, aga kusagil väga näha ei ole purjakil inimesi ega üldse avalikult joojaid.. Huvitav millest see tingitud on? Äkki ongi nii, et seal kus on lubatud keegi ei viitisi sellega tegeleda ja seal kus pole teevad seda kõik? Aga asi on tõenäolisetl ka elatustasemest... Sellel teemal jõudsime ka arutleda. Siis jõudsime Bad Kleinen'isse, mis oli väljasurnud linn. Ootasime seal rongi, mis ei tulnud ega tulnud. Midagi muud ka teha polnud. Aga oli lõbus. Ja siis Rostocki ja sealt edasi Stralsundi. Oh, küll ma olin rõõmus, kui lõpuks kohale jõudsinme. Õnneks Alexi nali, et veel on vaja 30 minta kõndida ei pidanud paika ja ta elas suht 100 m kaugusel raudteejaamast. 

Sakasamaa oli mõnus. Kondasime ringi ja olime mõnusalt ajas. Ronisime 100 m kõrgusele ning käisime maastikujalgratastega sõitmas. See oli lihtsalt uskumatu kui ägedalt suuri kiirusi saab jalgrattaga võtta. Adrenaliin möllas. Alex veits õpetas pärast seda, kui olime mingeid metsaradu pidi sõitnud alla mingitest ulmelistest mägedest, kust isegi jala külg ees alla läheks, et kuidas õige mägijalgratast juhtida on ja kuidas peaks kehahoiak sellel tegevusel olema. Oleksin peaaegu külje maha pannud nendel laskumistel, aga mida rohkem sõitsin sea ägedama tunnetuse kätte sain. See oli ülilahe lihtsalt. 

Kui ma mingeid selliseid ägedaid asju teen siis tuleb alati kuklasse mõte, et tahaks veel. See on vist märk, et võin kergesti sõltuvusse sattuda :) ...

Rattasõidu vahepeal veel matkasime pisut... jälle kõndimine :) 

Aga jah! Oli suurepärane aeg Straslundis. Väga lahe linnake, kus inimesed elavad nagu muinasjutus kohati... Vanalinn kõrgusest vaadatuna meenutas sellegipoolest tugevalt Tallinnat.

Esmaspäeva hommikul hakkasin tagasi rändama kõigi nende rongide busside ja lennukitega. Seljavalu oli. Seljavalu on siiamaani. Riia-Tartu maantee on nagu mägitee ning tundub et bussidel ei ole amorte. Isegi jalgrattaga kusagil metsas sõites ei saanud mu selg nii palju põrutada kui seal bussis. Kuna valuvaigisteid mul ei olnud hingasin valu üle ja mõtlesin, et on see vast 4 tundi kestev sünnitus. Keskenduda 4 tundi hingamisele ning hoida ennast võimalikult põrutuskindlas asendis. Hämmastav. 

kell 3 jõudsin Tartusse õe juurde. Valus oli. Hommikul kell 8 ärkasin, sõitsin Tallinna, läksin raseduskeskusesse vastuvõttu tegema, (haiglas töötada on ses mõttes hea, et saad arstile kohe, eelisjärjekorras, vaadati mind UHD-ga ja tehti vereanalüüsid... kõik on korras) siis osakonda tööle, hommikul kell 8 lõpetasin valve ja jäin osakonda sest kell 10 hakkas koolitus. Õppisime kinesioteipimist. Mina enda haige seljaga olin esimene näidis. Selg on toredalt roosa-sinise-mustakirju hetkel. Algul oli toetus väga hea. Sain täitsa liigutada. aga täna on jälle valus. Niiet ma ei saa päris täpselt aru, mis minu kehaga toimub. Ta üritab paaniliselt teada anda mulle midagi, aga ma ei saa aru täpselt mida. 

Ja siis kell 16.30 lõppes koolitus ja siis koju ja siis asjad kotti ja siis bussijaama ja siis Tartusse. Koju jõudsin eile õhtul kella 9 paiku. Magamata tunde oli selleks hetkeks kogunenud palju.

Äkki on märk selles, et puhka Ann! Puhka!

Nüüd paar päeva Tartus ja siis P 24, E koosolek Tartus, T 24, K uni, N 24. Teeme ära.

A