Tundub uskumatu. Punnitasin, mis ma punnitasin, aga sünnitustuppa ma omadega jõudnud olen. Naljakas on vaid see, et viimased paar kuud ma pole peaaegu üldse punnitanud, kõik käib suhteliselt lihtsalt. Hmm, mida ma veel valida saan?
Sünnitustoas olen nüüd oktoobri kuus päris mitmeid kordi käinud ja praegusel 10 sekundil on tagasiside olnud positiivne. Sain koguni nüüd paar päeva tagasi teada, et kuna ma olen nii tubli siis alates novembrist tahavad nad mind juba üksinda sünnitustuppa panna (st. sünnitustoas on korraga 3 ämmaemandat, mina olen praegu neljas, sest ma õpin, aga alates novembrist soovivad nad mind kolmandaks panna). No kuidas saab veel paremaks minna?
Minul endal on hetkel tunne, et jaanuarist või veebruarist või mis kõik veel võimalik on, lähen ma maailma rändama. See tundub kuidagi väga panustav. Tööd rassida jõuab elu lõpuni.
Huvitavad valikud. 2 aastat olen ma ju oodanud, et saaks ometi sünnitustuppa ämmaemandaks, siis oleksin ma õnnelik! Hahhaaa! Kellele see kuulub?
Voolavus, muutumine, pidev liikumine tundub mulle praegusel hetkel 100 korda panustavam ja toitvam.
Kas tõesti 24 tunnised valved ja haiglaseinad ja huvitavad inimesed ei ole minu jaoks piisav? Aga mida ma veel valida saan? Milliseid suurepäraseid otsuseid ma saan veel vastu võtta, et mu elu oleks nii vägev ja suurepärane ja huvitav, et ma ei oleks iial ette kujutanudki, et üldse nii elada võib ning et see on reaalselt lubatud kerguses, kui ma ainult valin nii?
Vägev värk, kuidas saab veel paremaks minna ja mis on veel kõik võimalik??
A.


