Taara välja ja jäätist ostma

Täna hommikul tulin valvest. Minu esimene jälgitav pisikene jättis mõnda aega tagasi oma elu, nii et ei jõudnud seda siin maailmas nautidagi. Siinkohal tuleb meelde lugu, kuidas kaksikud ema kõhus omavahel arutlevad, kas elu pärast sündi on olemas. Üks on veendunud, et pole, teine usub, et mis siis, kui on. Mis siis kui söök ei peagi tulema nabaväädi kaudu vaid tuleb meieni kuidagi teist moodi. Mis siis, kui ema on päriselt olemas... Teine ei uskunud seda.

Öö oli rahulik. Hommikul paistis päike ja taevas oli selge, siis läksin mina magama. 

Päeval ärgates oli tunne, et tuleb midagi ette võtta. Niisiis alustasime Annaga suurpuhastust. St. viskasime välja palju kraami ja tegime endale elamiseks ruumi juurde. Ühel hetkel avastasin, et kell on juba pool 5 ja et kinno minek jäi ära. Aga pole hullu, õnneks oli külmkapis sööki mida omavahel kombineerida ja nii saigi valmis õhtusöök. 

Prügi viisime välja 5 kotitäit. Mitte, et me elaksime prügis, aga siin oli kappides endiselt palju pahna, mida hetkel kindlasti enam keegi ei vaja. Kapist leidsime 3 pakki köögiviljamahla, mille säilivusaeg lõppes aastal 2011. Ma ei tea, ma enda meelest olin juba ära visanud kogu selle kraami, mille säilivusaeg lõppes umbes 1-5 aastat tagasi, aga endiselt leidub kraami, mida on mõttetu hoida. Samuti pakkisin kokku mõned M. plaadid ja isiklikud asjad, ilusti kastidesse, ja andsime tema vennale teada, et on aeg need asjad siit ära viia. 

Aga nüüd on teejoomise aeg. Sest kell on sealmaal, et kohe varsti võiks uinuda ja hommikul saab minna taas Pelgulinna aega võtma. Siis saab kõnelda hulgaliselt rasedate ning kõigi nendega kaasas olevate isikutega. Kolmapäeva hommikul kiirelt koju, korraks silm kinni ja siis korraks Tartu maile, et anda üle üks õnnitulus ja tähistada pisut elu ning neljapäeval taas Pealinna tagasi. 

Tegelikult ei ole ma kindel, kas need kirjutised praegusel ajahetkel siin on kõige õigem valik. 

Oii. Tunne on, et lähen ...

Head unenäod saabugu,

A.

Eraldiolev

Väga veider unenägu oli. Mingi vana lagunenud maja ja igasugused olemid ja kummalised juhtumised seal. Seinte peal olid mulle jäetud kirjad, kuid kui ma neid lugema hakkasin siis kustus kiri ja hakkas moonduma ning ütles mulle hoopis muu sõnumi. Mu õde miskipärast elas selles majas, trepp oli puidust ja lagunenud ja mu õe tuba oli kõige ülemisel korrusel. Kui esimeselt korruselt üles vaatasin oli taevas näha, see tähendab, et augud olid katuses - õe tuba oli ka näha. Mingid näod (mitte tavalised inimnäod, vaid miskisugused moondunud, rohelised, valged, lillad näod) ilmusid aegajalt seintele, mu kõrvale ja igale poole mujale. Ütlesin õele, et ma küll ei julgeks siin elada. (Huvitav, ma tundsin hirmu... Kellele see küll kuulus?).

Ja siis hakkas selle maja trepil mingisugune etendus, enne seda ma veel tugevalt ehmusin ühe näo peale, mis mind eriti lähedalt vaatas. Inimesi oli tulnud kokku mitmeid, ja siis hakkasid kogunema olemid. Tõmbusin pingesse. Aga ära ei läinud. Enamjaolt vist lahkutakse kui hirm on. Teised minu ümber suurt neist veidratest tüüpidest välja ei teinud, üldse tundus neile kõik jummala normaalne.

Siis äratuskell helises, hommik oli hall. Tööleminekuaeg.

Üldiselt eile, kui taas Tallinna koju jõudsin, tundus küll, et vajadus oma kodu järgi on juba päris suur. Aasta aega kommuunielu - sel pole küll midagi viga, aga väikesed asjad kuidagi hakkavad häirima. Muidugi alati võib tšillilt võtta, ehk siis mis vahet seal on, et koduuksest jalanõude rohkuse tõttu sisse ei mahu, või mis vahet seal on, et pann on kellegi toidu poolt hõivatud, ning mis vahet seal on, et prügikast on alalõpmata täis ... 

Huvitav, mida selleks tarvis on, et saada endale oma isiklik pesa, mis ei nõuaks poolt mu kuupalka, kuid oleks samas korralik ja mõnus? Ikka nii, et oleks kerge ja rõõmus ... :)

Aga vahepeal oli Folk. Sain Viilupi käest taas kogemata kaks päevapassi, mis sõna otseses mõttes tegid minu päeva Folgiliseks. Teise passi sain antud ära nii, et selle eest anti mulle päeva jagu süüa mõnusas Folgisöögikohas. Kontserditel käisin nii mitmelgi ja õhtu lõppes eriti mõnusate mõtetejagamistega Aida koridoripõrandal, sest seista enam ei jaksanud. 

Täna töötan 24 tundi, homme magan. Ülehomme töötan 20 tundi. Siis käin käbla Tartus sünnipäeval ning töötan jälle reedel 24 tundi. 

A.

Ma kuulen südamelööke

Jaah, ma kuulen südamelööke igal pool, igal ajal. Kõige selgemini kostuvad nad veel sündimata laste rinnust, sest tänapäeva tehnika aitab sellele pisut kaasa. Aga ma kuulen südamelööke.

Täna hommikul nautisin enda järjekordset puhkepäeva. Väljas oli päike ja võtsin enda logiseva, koliseva, kriiksuva jalgratta ja läksin kuulama linna südamelööke. Ostsin endale uue kleidi ja kaelaehte, kõndisin mööda vanalinna põksuvaid munakiviteid ja lasin päikesel naeratuse enda näole paitada. Põksus, ümberringi. Siis jõudsin koju, panin selga oma uue värvilise kleidi ja kaela uue ehte, lasin muusikal kõlada, tegin süüa. Täitsin pokaali, naeratasin, vaatasin filmi ja minu seest kiirgus miskisugune tunne, et kõik on võimalik. Praegu istun siin küll oma uues kleidis, suled kaelas rippumas, ja mõtlen kuna küll. Aga samas on minus teadmine, et südamed jäävad põksuma. Spontaansus jääb minuga, see on minust läbi kasvanud. Ühel hetkel on tunne, et pea - õige pea - olen ma seljakotiga teel - olgu see seljakott siis milline tahes. Kusagil, kus kunagi olnud pole. Ja on palju neid, kes rändavad, sest usuvad, et mujal on parem. Aga mis tegelikult tõde on? 

Küsimused käivad peast läbi, manipulatsioon maailmaga. 

Hõljuda välja sellest raamist ja teada. Lihtsalt teada, see on imeline. Alati jääb valik, kõike saab, aga täpselt nii palju, kui ma valin. Nii palju kui tahan ning soovin oma ellu. Ja mis kõik veel võimalik on, olles samal ajal kerguses ja rõõmus? 

Heh, tantsin nüüd natuke küünlavalgel ja jään südamelööke kuulama.

A.

Vihmapidu 18.07.15

Olen jõudnud nüüd omadega Tallinna tagasi. Hommikul lõpetasin valve ja nüüd ootan tegevust. Vihma sajab ja kell 21 hakkas öölaulupidu. M. peaks varsti siia jõudma ja eks siis ole näha mis või kus olemine on. Võimalik, et olemine on hoopis eraldiseisvates punktides. Aga eks näis, kas vihm kostitab meid hommikuni või hoopis järgmise nädalani. 

Tegelikult naudin tugevalt üksiolemist hetkel. Päeval käisin Kixiga igal pool ja siis tegin endale Tikka Masalat ja nüüd rüüpan kohvet. 

Raamatupoes vaatas mulle vastu üks tore lõust, see on raamat, mida ma plaanisin lugeda, aga nüüd nägin selle hinda, pole kindel, kas ostmine tasuks end ära või mitte. Kuidas veel saaks panustada? :)

Yuutuub valib mulle huvitavat muusikat täna. Ja tegelikult ei oskagi midagi asjalikku kõneleda.

Ikka head,

A.

Hansapäevad said läbi

See on hea!
Nüüd on kehakurnatus. Täna ei tee midagi!

Kõik pildid tegi Liina Järvpõld :)! Aitäh...

A.

Mida on tarvis selleks, et ....

... saaks jälle headusesse uskuda?

Viimasel ajal on lihtsalt olnud neutraalne. Ei ole halb ei ole hea, lihtsalt on.

Täna istusin Jaagu ja Annelaga Rüütli street'il ja kõnelesin neile oma mõtetest. Et kuidas usk oli tähtsamail kohal ja armastus ja headus. Aga nüüd on neutraalsus, miski nagu ei paku suurt rõõmu ja miski ei paku suurt armastust ka. Et kuhu need siis kadusid, et ühelt poolt ju usun ikka, aga nüüd vaatan kõike kuidagi igasuguse hinnanguvabalt. Ehk siis, kui inimene kõnnib mööda, siis vaatan ja mõtlen: "Ahah, selline inimene, okei!" ja see on möödas. Ei anna hinnangut, et purjus või kaine, ilus või kole, paks või peenike. Lihtalt: "Ahah, okei!" Mitte, et hinnangute andmine peaks kuidagi vajalik olema, aga vaimustust nagu ei ole ka. 

Ja siis, tuleb üks habemes mees meie juurde, tal olid tumedad dressipüksid ja hall T-särk, T-särgi kaelusest rippus kummardades välja rist. Ta ütles, et on kodutu poiss ja ta tahaks väga suppi, kuna tal on kõht väga tühi. Me algul ei saanud aru, et kas ta räägib päriselt. Ta ei olnud purjus ega midagi, võib olla pisut määrdunud, aga muidu noor mees, kes oleks vabalt võinud olla ükskõik kes teine sealt tänavalt. Suppi, sest kõht on tühi! Ütlesime, et siin ei müüda suppi, et kas ta võileiba ei taha. Ta ütles, et ta tahaks suppi, sest see annab sooja sisse. 

Ma ütlesin okei, kui sa leiad koha, kus siin saab suppi osta, siis ma ostan sulle suppi. Ta oli hämmingus, hoidis peast kinni ja küsis kas ma räägin tõtt. Ma ütlesin, et jah. Ta läks mingite turvameeste juurde ja küsis, kas nemad teavad kus saab suppi. Need turvamehed käitusid natuke üleolevalt ja ütlesid, et ta läheks Fastersisse. Mina ütlesin kõrvalt et Fastersist ei saa suppi. Siis sain aru, et see mees ei leia sealt ise seda suppi. Tõusin püsti, ütlesin Annelale ja Jaagule, et nad mu jooki valvaks ning kutsusin selle mehe endaga kaasa. Läksin siis Poole Kuue juurde, turvamees lasi minu ilma mingi probleemita sisse. Enne veel küsisin selle mehe käest, mis suppi ta tahaks. Ta hoidis ikka peast kinni ja küsis hämmingus, kas ma tõesti võin valida??? Mind pani see naeratama ja ma ütlesin, et jah, võid küll :) ! Ja siis ta ütles: "Seljanka oleks ideaalne!" Niisiis jäi mees uksetaha, sest turvamees keeldus teda sisse laskmast ja mina läksin leti äärde, küsisin, kas teil suppi on. Neiu vastas, on ikka. Ma küsisin kas seljankat ka on? Neiu vastas ikka on. Mina ütlesin, et ma siis paluks ühe seljanka! Siis kutsusin neiu endaga kaasa ja näitasin, et näete, siin lauas istub noormees, palun see seljanka talle tuua. Ta ütles okei...

Läksin siis õue see mees säras nagu täiskuu, mis taevas paistis, küsis kas ma päriselt ka ostsin talle suppi :) Ma ütlesin, et jah. Ja et istugu tema nüüd seal ja talle tuuakse supp. Ta küsis, palju see maksis... ütlesin, et see pole üldse oluline. 

Läksin Annela ja Jaagu juurde tagasi. Jaak ütles, et see supp maitseb selle mehe jaoks vist küll väga hea. Jah, ma usun ka. 

Siis nägin kaugelt, et turvamees hakkas seda meest lauatagant ära ajama, supp ei olnud veel tulnud... Kuna me pidime just liikuma hakkama kõndisime sinna poole ja ma läksin küsisin, milles probleem on. Turvamees küsis, kas te tellisite talle midagi. Ma ütlesin, et jah, supi. Siis ei öelnud turvamees enam midagi. 

Mees tõusis püsti ja tuli surus tugevalt mu kätt, nii tänuliku näoga oli ta. Tänas, väga palju tänas. Ma ütlesin, et ta läheks ja ootaks nüüd oma supi ära ja naudiks seda mõnuga. Seda ta lubas teha. Siis toodi talle supp ja ta tuli minu juurde, küsis kas ma saan teda veel aidata. Ta läks enda supi juurde ning ütles, et ei tea mida teha...

Ta ei osanud lusikat salfrätiku seest välja võtta. Ma andsin talle lusika ja ütlesin, et seal on saia ka, et söögu kõik ära. Ta tänas ja hakkas sööma. 

Jah... 

Ehk on tarvis selleks, et headusesse uskuda seda, et teha lihtsalt head ...

... ja seda kõike hinnanguvabalt.

A.