Kui oma rahust välja komistad

Ma tean,et ma tulen kord jälle
ja hakkan sind nõudma taga
ja otsima igat sinu jälge,
kus kunagi kohtus meie rada

Mu tulek on aimates tunda -
siis kuulda võid öölinnu karjet.
On hämarad ööd minu tundlad,
neist pidet saan leida ning varjet.

Kõik muistse, mis vajunud liiva,
mu tulek taas äratab üles,
ehk küll teda kurjalt ja kiivalt
aeg-unustus peab oma süles.

Siis nõuan ma taga sind jälle
me päevi, neid väheseid liiaks.
Ning tundi ma kardan,kus jälle
mu pihust kõik pudeneb liivaks


Teatripäev oli eile. Väga meeleolukas,
väga huvitav. Sära ja glamuur.
Ülim pidulikkus. Suur tänutunne ja hea tahe.
Huvitavad olukorrad. Toredad taaskohtumised.
Pärast oli kultuurikatlas klassikareiv. TMW raames.
Vibratsioon oli tugev ja keha tegi,
mis muusika soovitas.
Kella poole viiest alates olid unenäod,
mis olid liiga reaalsed.
Kõik kokku on praeguseks hetkeks
tekitanud tunde, mis skaalal jääb alla keskmise.
Huvitavad mõtted ja emotsioonid on.
Mulle öeldi ilus lause, kui jagasin oma hetkeseisu.
Eks ikka on nii, kui oma rahust välja komistad.

A.

Puhkus elumeres

Alguses on suur rõõm, armumine. Õnnetunne, mille lõppemist ei soovi sa mitte kunagi. Seejärel tuleb valu, ehk siis pettumus ja haigetsaamine, et kõik ei olegi nii nagu alguses paistis. See on see hetk, kus inimesed tihti annavad alla ja loobuvad. Peale seda tuleb vili. Kui suudetakse siiski pärast valu edasi uskuda. Ja kui vili on valmis tuleb nauding sellest viljast. Tunne, maitse. 

See, mis meid ei rahulda, ei saa olla see asi, mida me otsime. 

Need eelnevad mõtted on tõlgitud saksakeelest inglise keelde ning seejärel eesti keelde. Vat kui põnev, võib-olla on midagi tõlkes kaduma läinud. Alex püüdis mulle eile selgeks teha neid mõtteid, mis ta ühest saksa väga katoliiklikust raamatust luges. Tegelikult olid need tuttavlikud.

Aga vahepeal käisin Saksamaal ja Hollandis. Nimelt oli esimene puhkus, mida nautida. Külastasime Ailenit ja Johhannat, kes on Liina sõbranjed. Ja siis Hollandis külastasime muidugi LauLid ja Vincentit. Ja otseloomulikult suutsime kohtuda ka Taaviga, kes on hetkel Haagis erasmus. Ja Bianca! Bianca on siis naine, kellega kohtusime Santiagosse kõndides. See oli nii armas taaskohtumine. 

Külastasime väga mitmeid erinevaid linnu ja vanalinnu. Ja nautisime oma puhkust. Supermõnus. Nüüd olen taas Hansalaine harjal ja püüan püsti jääda. 

Headust ja kevade kaunidust,

A.

Head Teed Martin M.

Hommikul kella 8 ajal võttis Margus mind peale ja siis liitus veel Paul. Reval Caffest kohv ja pirukas ning Tartu poole teele. Autosõit kulges erinevatel teemadel vesteldes. Palju rääkisime Martinist. Põltsamaal võtsime veel peale ühe mehe, kelle nime ma Marguse käest mitu korda küsisin, aga meelest läks ikka ära. Igaljuhul tema oli nn. esotüüp. Ja see on öeldud täiesti neutraalselt pinnalt. Temale meeldis rääkida. 

Tartus käisime ostsime valgeid roose ja jalutasime Margusega Asianisse. Seal ootasid meie sõbrad, need kellega koos ikka aastaid tagasi palju hängitud sai. Sõime, jõime, meenutasime Martinit. Ja kohale tuli ka Robert, sellest on eriti hea meel. Ma polnud teda nii kaua kohanud ja kuidagi hea tunne oli jälle näha.

Siis oligi aeg sammud kiriku poole seada. Mulle meeldis see, et me naersime. Olime heas tujus. Kirikus muidugi naer lakkas. Seal oli kõik reaalsem. Inimesi oli tulnud ikka päris palju. Meie naer küll lakkas, aga Martin naeratas ühel väga ilusal ja kevadisel pildil, mis oli asetatud tema kirstule. 

Surm ei ole minu jaoks hirmutav. Mul on Martini suhtes väga rahulik tunne, ma arvan, et tema hing on leidnud rahu, mida ta siin ei leidnud. Paul mängis väga-väga kaunilt 431,37 häälestuses kitarri. See oli tõesti kaunis ja ma usun, et Martin nautis seda rahu tekitavat muusikat ka. 

Kirikuõpetaja kõneles lugusid Martini lapsepõlvest ja lugudest. Pooli neist oli Martin mulle ise jõudnud rääkida, aga pooli ma ei teadnud. 

Väga rahulik ja ilus oli see ära saatmine. Väga paljud inimesed Armastavad. Väga paljud inimesed hoolivad, mõtlevad, tunnevad.

Kui mina mõtlen Martinile, siis Ta aitas mind mu Tallinna elu alguses. Ta pakkus abi ja oli alati heatahtlik. Ta oli ka veider ja rääkis asjadest, millest ma aru ei saanud, aga see oli kõik omamoodi tore ja õpetav. Meie pikad vestlused ja mõtetevahetused jõudsid vahel tõelistesse kõrgustesse. Martin ütles ikka, et tal on väga hea meel, et ma siin olen, sest ma olen sellesse kohta kuidagi hea aura loonud. Toredad olid need harvad korrad, kui ta minu kuuldes pilli mängis. Ta oli tegelikult häbelik. Kuid samas ta teadis, et ta tahab hakata ka ise enda muusika taustal laulma. Ja siis ta laulis. Tegi häälitsusi ja jauras ringi. Mina vaid muigasin, sest see oli nii äge, et ta seda tegi. Ta lubas mul oma korteris teha kõike, mida ma vähegi tahan, kaasa arvatud kappide ümber tõstmine ja omavoliliselt asjade ära viskamiseni. Martin õpetas mind rohkem uskuma. Uskuma sellesse, mida inimsilm ei näe, aga usaldades tunneb. Ma olen väga õnnelik, et mul on olnud privileeg tunda kahesugust Martinit. Seda aastategust ja nüüd siis tema elu viimase nelja kuu jooksul ka uut Martinit. Ma endiselt arvan, et inimesed ja hetked, olukorrad on iga kõigi elus põhjusega. Õppida, õppida kõigest ja õppida kõigilt. 

Autoga tagasi Tallinna liikudes oli autos sama seltskond, kes Tartusse sõiteski. Esomees muutkui jagas ja jagas ja jagas, kõike mis tema mõtteis ja meeltes toimus. Kui ma temaga esmakordselt kohtusin, hommikul siis, ei tundnud ma ennast tema energias väga hästi. Kuidagi sügavalt sisse ja välja hingama pani. Mõtlesin sellele, et miks küll nii. Huvitav. See mees ei vaadanud mulle hommikul kordagi ka otsa, kuigi ma paaril korral püüdsin temaga silmsidet tekitada. Tahtsin lihtsalt teada, mis värk on. Margus muutkui küsis ja tema vastas. Mina vaikisin, kuulasin ja vaatasin aknast välja. Kohati kõlas ta nagu Martin. Kohati veel rohkem teist moodi. Nüüd ta juba julges mulle otsa vaadata. Mingitel hetkedel rääkis ta asjadest, mis justkui olid mulle öeldud, tundsin ka ta pilku enda seljal. Ahjaa, ennist rääkis ta ajast tagasi minemisest oma füüsilise kehaga ning inimeste mõtetest läbi nägemisest. Vaatasin siis aknast välja ja mõtlesin sellele kõigele. Jah, selles jutus oli väga-väga palju tõtt. Kuid väga palju infot oli ka väga teistsugune. Õppetund seisnes selleks, et tuleb jääda neutraalseks. Kuulata inimest, kes tunneb, et peab jagama, ning seejuures osata olla oma nullpunktis. Sest tõde ei seisne mitte selles, mida ta räägib, vaid selles kui palju ma valin sellest infost enda tõeks üle võtta. Sest igas oleviku hetkes elame me iseenda tões ja parimas soovis. Kui me oskame.

Margus tegi ühel hetkel akna korraks lahti ning sulges siis taas. Ma ütlesin, et näe, üks minu käsi läks külmaks, teine jäi soojaks. Selle lühikese ajaga. See mees palus mul enda külma käe korra tema pihu peale panna, nii et nad teineteist ei puuduta. Mulle meenus kohe hetk, mil Martin mulle sama tegi. See mees palus mul mitte midagi mõelda, vaadata enda ette ja mitte midagi mõelda. Otseloomulikult jooksid minu silme ette kõik seosed selle hetkega, mis on juba minevikus olnud. (Olen sellest siin ka kirjutanud). Ja seejärel palus ta mul selles lahti lasta. Ma ei öelnudki midagi. Ei hakanud jagama oma avastusi sellel lühikesel ajahetkel. Võib-olla oli ka see üks hetk, mis pidi jääma ainult mulle. 

Pragu istun siin, oma koha peal. Üksi, korteris. Või siis mitte nii üksi. Aknalaua peale süütasin Martinile küünlad, tema kivide vahele. Õues on väga tugev tuul. Korter kraksub ja naksub. Aga mina olen rahulik. Ma tunnen rahu.

Kallis Martin, ma Soovin, et Sa saaksid nüüd ehitada oma unistuste laeva ja seilata hingepaitavates paikades. Head teed Sulle ja kohtume veel!

A.

All on ooperitund

Intuitsioon ja teadlikkus.

Sotsiaalnormid - me oleme väga targad nendes.

Hirm üksilduse ees - me tahaksime olla karja liige. Eesti on väike rahvas - väike kari. Aga me võime olla ka suured - Euroopa Liit, NATO. Oleneb kuidas ennast käsitleda.

Panin hommikul teleka käima ja sealt tulid "ÖöÜlikooli rännakud". Ma siis talletasin mõned mõtted.

Hetkel on nii, et homme käin korraks tööl. St. seda, et tööpäev on vaid 8 tunni pikkune, mitte 12 või 20 või 24 tundi. Ja Laupäeval käin korraks Tartus, matustel. Jõudsin selleni, et tahan ikkagi Martini ära saata, olles kohal, seal kirikus. 

Täna on veidi asjatoimetusi linnas. Ja siis hüppan läbi Linnateatrist ning vaatan etendust neljast aastaajast. Minul endal on hetkel aastaaeg, kus nina on veidi tatine. 

Niisiis, kui kellelgi on ideaalseid, geniaalseid või niisama ägedaid ideid, mida teostada veel pole jõudnud, kuid mõte on, et äkki keegi kunagi. Siis võtke minuga palun ühendust, kuulan teid ära ja äkki on idee teostatav. 

Head,

A.

Whiplash

Tartu ja Hansapäevad. Nüüd siis olen ennast natuke rohkem kurssi viinud ja mõtted rändavad Hansapäevade lainel. Samuti olid Riigikogu valimised. Sain ka oma kodanikuhääle väikeses külakeskuses ära anda. See on armas, kuidas ikka ja jälle samad inimesed istuvad seal ja võtavad allkirja. 

Eilne päev oli kuidagi väga kiire. Palju juhtus. Tallinnasse jõudes oli taas üks Hansakoosolek vaja arutlemist ning siis hilisõhtune kino. Ma olen täiesti eufoorias ja vaimustunud. Filmiks siis on Whiplash. Uskumatu, mis näitlejatööd. Täiesti ebareaalne film. Terve filmi vältel ma olin nii pinges, et see võrdus nädala aja jõusaalitreeninguga, mul on tunne vähemalt selline. Väga humoorikas ja samas terav ja närviajav. Filmi lõpus olin nii väsinud, nagu oleks veeall hinge kinni hoidnud nii umbes 2 tundi. Ja kinos oli kaks inimest, alguses :P

Aga nüüd tuleb alustada 20 tunnise tööpäevaga ja siis juba jälle kodu ja uni ja kõik muu, mis pakub.

Ahjaa. Märkan ikka nendes mäetippudes veedetud hetkedes, et tundub, nagu alla ei peaks kunagi tulema. Seal üleval on ju nii hea. Kuidas ometi on võimalik üldse see, et kui inimene on jõudnud nii kõrgele, peab ta ühel hetkel alla tulema. Aga siis läheb nädal paar mööda ja juba avastadki, et endale märkamatult on elu sind sealt tipust alla lükanud ning on vaja jälle üles ronima hakata, et saaks natuke aega tunda seda tuuleõhku, mis tuleb igalt poolt. Et näha seda maailma hoopis kõrgemalt, kus mäenõlvad ei piira vaadet. Oeh, töötan edasi, et jõuaks jälle kõrgustesse.

Sest, mis kõik veel võimalik on?!

A.