Hei tuul.

Nägin öösel und. Alex oli seal ja Laura. Ja mina olin väga rõõmus :)
Eile käisin Klairikal ja Jaanusel ja Hannal külas. Minu Hollandi perekond! Vähemalt kaks neist, sest Hannat siis veel ei olnud. Aga Rufus ja Diesel on ikka veel olemas ja nad tundsid mind ära. Oh seda rõõmu! Imeline, kui on imelised inimesed.
Aitäh!
A.

Keeris

Täna hommikul sõitsin rattaga taas mööda tuttavat teed, aga teistmoodi oli see, et sõitsin pidevalt imelises kollaste lehtede keerises. Need lendasid üle pea ja minu ümber. Oli tugev tuul. 

Et mitte liiga palju kirjutada, teen täna lühidalt. 

Nutma ajas see, et Viljandis toimus koolitulistamine ja saksakeele õpetaja suri selle tagajärjel, keegi teine vigastada ei saanud - füüsiliselt. Vaimselt tõenäoliselt sai.

Pinget maandas see, et joonistasin enda linnupilti edasi. Täna pärast hommikut kodust väljas ei käinud. Toitusin taas tatras ning sinna lisatud rohketest komponentidest, mis kokkuvõtteks moodustasid paja. Rääkisin telefonis emaga ja skypis Alvari, Liina ja Rubeniga ning ka Liinaga. 

Veel vaatasin Linnateatri saadet Kontakt. Soovitan soojalt. Oli väga mõnus vaatamine. 

Üldiselt tunnen ennast hästi ja lähen nüüd magama, sest homme taas Pelgus vaja tegusid teha.

Head,

A.

Austus

Sõitsin täna hommikul tööle ja arutlesin omakeskis, et mis asi see oli? Mille jaoks see sündmus minu ellu jõudma pidi? Tundsin, kuidas mind ei austatud. See häiris mind väga-väga. Ma saan täiesti aru, et mõned inimesed väljendavad oma soovi ja ei aktsepteeri teist. Aga vahel läheb asi üle piiri! On hetki, kus on võimalik mitte nõustuda, kuid samal ajal siiski mõista. Ja tulemuseks on nüüd see, et inimene, keda ma varem austasin on minu lugupidamise kaotanud. Mul ei ole mitte mingisugust soovi temaga enam kohtuda, suhelda ning jagada oma mõtteid. Ma ei oleks elus uskunud, et võin sattuda sellisesse situatsiooni. Tuleb välja, et kõige puhul, on võimalik kõik. Õppetund, õppetund, õppetund!

Sinisilmsus ja naiivsus tuleb vist Cargobussiga Tartusse tagasi saata. Siin linnas see ei toimi 

Ma siin mõtlen, et püüan anda endast parima ja andestada ning mõista, olla aktsepteeriv kõige ja kõigi suhtes, kuid kas see ikka on kõige õigem elamise viis? Noh, vähemalt ma tean nüüd taas, et kõik võib juhtuda kõigiga. Hea on, et läks nii mitte teisiti ning hea on, et olen nüüd ettevaatlikum. 

Sain teada, et kõik inimesed ei olegi ingli kehastused.

Õppisin muidugi ka. Ehk siis, tuleb juurde õppida, kogu aeg! Vastavalt oma erialale.
Siiamaani on vastik tunne! No kurat!

21 tundi valve lõpuni.

Head,

A.

Lind

Neljapäeval külastas mind Kristina. Samal õhtul kutsuti mind Kalamajaüritusele, kus olid Inger, Inga, Egeli, Janet, Ivi, Nele ja mina. Päris palju huumorit sai. Õhtu lõppes küll sellega, et kell 23 läksin magama, kuna järgnev päev tõi mulle läbi jäise Tallinna tööle sõitmise. 

Reedel otsustasin osta suure paberi ja õlipastellid, et joonistada lindu. Joonistasingi ja panin seina peale. Lind peab ikka lennus olema. Õhtul läksin Lindaga (Vaher) välja. See lihtsalt oli taaskord liiga naljakas ja humoorikas õhtu. Algul istusime NO-s ja peale seda Popularis ning peale seda läksime Sinilindu Jareki kontserdile. Meie üllatuseks hakkas ta alles kell 1 öösel laulma, enne seda tegi natuke ka muusikat plaatide pealt. Minu jaoks oli see natuke karaoke, sest kontsert nägi välja selline, et Jarek pani aga oma õunaraalis fono taustaks mängima ja siis räppis/laulis sinna peale. Jarek ajab alati toredat juttu, aga sellegipoolest oli minu jaoks liiga palju "Heeeeiiiii, Hoooo.... Heeei... Hoooo" teemat. Kuna Linda pidi enne kontserdi algust juba lahkuma olin ma rõõmsalt üksi nende võõraste inimeste seas. Tore oli sellegipoolest. Tutvusin umbes 7-10 meessoost isikuga. Nende seas oli IT-mees, psühholoog, asfaldipanija, firmaomanik, jalgpallur, peakokk ja mõned ametid veel, kõike ei jõudnud meeles pidada. Tõenäosus on, et nendega ma enam kunagi ei kohtu, aga iial ei või ju teada. 

Täna hommikul sai mõnusalt kaua magada, kuna Leena tahtis ise laupäeval 25 tundi tööl olla ja mina lähen homme 24 tunniks valvesse. Mingi hetk helistas Inger ja kutsus Komeeti teed jooma. Läksin, sest niikuinii oli vaja ennast kodust välja ajada, nimelt sai lõpuks külmkapp toidust tühjaks ja ma ei pidanudki midagi ära viskama. Mulle meeldib, kui toit raisku ei lähe.

Praeguseks hetkeks on mul homseks toit valmis tehtud ning seda ka täna manustatud. Joon vett ja olen terve. 

See on lind, aga mitte minu joonistatud. Mu lind on sarnane, aga värvilisem ja suurem. 

Head,

A.

Iial ei tia

Täna hommikul olin väga väsinud. Tervitasin Egonit ja läksin magama oma pimedasse tuppa. Lubasin küll ärgata, kui Egon koolist 12 paiku tuleb, aga ärkasin hoopis 13 aegu. Astusin suurde tuppa ja päike paistis nii eredalt, et pimestas. Sel hetkel teadsin, et pean õue saama. Ja siis läksin kööki ja Egon oli mulle kirja jätnud ja pliidil oli soe toit. Jeebus, kui armas! Tegi süüa mulle ja ise läks Tartusse. Ma siis naeratades tundsin tänu ja pugisin kõhu täis. Seejärel vaatasin veidi päikses keerlevaid tolmukübemeid, panin end riidesse ja jalutasin umbes 40 minutit mereni. Istusin Linnahalli katusele, tuulevarju ja lasin päikesel lihtsalt olla. Nii hea, karge, külm, päiksene. Otsustasin süüa ära kolm väikest õuna, mis kotti olin pistnud, see oli hea mõte. Seejärel ei tundnud ma enam väga oma sõrmi ja hakkasin kodu poole tagasi kõndima. Mu meelest on meeldiv, et elades linnas, kus on võimalik külastada merd, on see teostatav vaid lühikese ajaga. 

Kodus pikutasin diivanil, sest kes ikka päise päeva ajal voodisse läheb. Pealegi peale öövalvet on alati selline pisut nuiaga pähe saanud tunne. 

Mõne aja pärast astusime suhtlusesse Lauraga (Lind). Tema soovis minuga kohtuda ja minul ei olnud selle vastu midagi. Tegin teed ja istusime köögis ning ajasime juttu. Laural oli kõht tühi ja pakkusin talle võileibu. Sõi. Tal oli palju jagada ja mina tundsin, et hea on, kui inimene saab rääkida, kui tal seda tõesti vaja teha on. Ja kuulata mulle meeldib. Kui Laura lahkus rääkisin korraks Alexiga ja seejärel helistasin Kadrile (Niin). Jagasin natuke hetkeemotsiooni ja tundsin taas rõõmu, et mul on mu inimesed. Seejärel lasin vanni vett täis ja nautisin oma vaba õhtut.

Ja siis helistas Linda (Vaher) kes hakkas ka minu manu jõudma. Dejavu. Ka Lindal oli kõht tühi ja pakkusin ka talle võileibu. Homme pean leiba juurde tooma. Aga väga mõnus oli Lindaga ka jututada. Jututeema läks lõpuks Santiago peale ja jagasin temaga osakest oma teest. Ja mul on alati nii hea meel, kui inimesed leiavad mingi äratundmise ja tunnevad, et minu lugu neid kuidagi sütitab :) See on lihtsalt kosutav. Ja otseloomulikult lähen mina ju oma teest kõneledes alati nii õhinasse ja õnnelikuks. Lähen selle õnne sisse, see on nii kosutav.

Siinkohal, teema, mida Kadriga telefonis arutlesin, oli otsekui haihtunud, sest tee lasi õnne sisse jälle ära minna. Kosutav.

Aga nüüd uinun ära, sest hommikul on vaja võtta veresid ja teha heategusid. 

Ps! Täna panin söögi sisse muna!

A.

Tõde või tegu?

Armas Liina käis meil pealinnas külas. Esmaspäeva õhtul oli vaja Popularis istuda ja veini juua. Samuti viis mind, Liinat ja Egonit ühel hetkel pudelikeerutamise mänguni. Mida nalja?! Aga miks mitte. Muidugi, meie mängus tegusid ei olnud, ainult tõde. 

Hommikul ärkasime Liinaga juba 11 aegu, Egon oli ammu koolis selleks ajaks. Kaotatud sai minu CocaColaPlaza-süütus. Esimest korda siis ka selles vanas kinos istutud ja seekord vaadatud Eestimaist toodet "Kirsitubakas". No, jah. Mõtted rändasid filmilt pidevalt muudesse kohtadesse, enamjaolt vist minevikku. Sest matkamisega on mul kuidagi eriti soojad mälestused. Telkimisega on mul veel soojemad mälestused. Rabajärvedega on mul eriti palavad mälestused. Eestimaa on ikka hiiglama kaunis. Film ise oli, nagu oli. 

Ja siis sai heas kohas head sööki süüa ja seejärel esimeses lumesajus sellel sügisel koju jalutatud. Nüüd on öö-töö ja juba 11,5 tunni pärast istun ratta selga ja kiman koju. Homme on uus päev.

A.

keskkoolipidu!

Väga meeleolukas nädalavahetus on olnud. Vilistlased said Ülenurme Gümnaasiumis kokku. Sai tantsu, tralli. Väga väga hea oli näha klassikaaslasi, kellega pole põhimõtteliselt peale gümnaasiumit kohtunudki. Ja väga tore oli vestelda koolikaaslastega, kellega pikemalt polegi väga rääkinud. Ja õpetajad on samad. Ja kool on uuenenud. Retro!

Rohkem ma ei ütle praegu midagi.
Head ööd.
A.

Sa võid olla õnnelik

Emotsioonide kohapealt on valdav hetkel väsimus. Eile käisin Sebastianit hoidmas, Kadril oli vaja natuke tööd teha ja minul oli kohvipiim otsas. Veetsin Libbade kodus head aega. Sebastian oli ka mõistlik, magas terve aja. 

Õhtul läksin hoopiski tööle. Sest haiglas on selline komme, et keegi peab alati kohal olema, kes vajadusel tegutseks. Ja see olin seekord mina. Tegutsemist oli palju. Oli uudne veeta öö väga paljude venelannadega. Natalja, Jelena, Anastassia, Jekaterina, Olga (nimed on peaaegu et välja mõeldud ja ei vasta alati tõele). Vene keelt ma väga palju ei oska, aga õnneks on olemas google translate. Aru ma ei saanud, et miks oli juba teist ööd järjest natuke liiga palju tööd. Kolm enneaegse sünnituse ohtu. Tokolüüs. Analüüsid, tilgutid, ravimid. 

Mind hämmastas see, kui rahulik ma sellel rahvast täis öös olin. Kella 6 ajal helistas naine, et tema jookseb jälle verd. See oli kurb, sest rasedust oli vaid 27 nädalat. Helistasin arstile ja kell 6.06 sündis pisike inimene. Väga väike! Väga väga väike inimene. Ma loodan, et see väike inimene võib olla õnnelik.

Hommik oli karge, kerge. Vist. Sest koju jõudsin ja Egoni voodisse maandusin, sest Martin magas minu voodis ja Egon on hoopiski Tartus. Ma arvan, et ta ei pahanda. Mingi hetk ajas Martin mu üles, et voodit vahetaksin ning siis läksin magasin enda voodis veidi aega edasi. 

Nüüd on vaja asjad pakkida, sest kõik inimesed tahavad vahel rännata, minna kuhugi, kus on miskipärast teist moodi. Mina lähen ka, Tartusse. Vaatan üle oma ema ja isa, venna ja õe, Liina ja Rubeni, vanaisa, koolikaaslased. Vilistlased saavad homme kokku.

Juutuub täna hommikul esimese asjana ütles mulle, et Sa võid õnnelik olla ... 

Aitümakest, aitümakest.

A.

Kirjutan kohe

Sest muidu ei ole emotsioon enam vahetu. Ma arvan. 

Hommik möödus Pelgus, elektrit täis õhk, kuid mitte liiga palju tööd. Piisavalt, kuid parasjagu. Peale tööd koju ja seejärel astusin täpselt kell 16.02 sisse Populari. Ants juba ootas mind seal, aga mina (mulle oli see suur rõõmutunne) olin punktuaalselt täpne. 16.02, nagu kokku lepitud. Siis söök, vestlus ja rand. Ilm oli suurepärane randa minekuks. Päris jäine tuul ja tormine meri. Muidugi piirdusime me Linnahalli katusega, aga see oli täpselt see, mida vaja. Vähemalt minu jaoks. Mul oli väga hea olla. Ma olen tänulik, et sain olla ja jagada hetke. Aitäh, Ants! 

Seejärel jalutasin kodu poole. Janek oli mulle vahepeal helistanud, kui olin kusagil katuseid mööda kõndimas. Helistasin tagasi. Ei vastanud. Mõtlesin, mis saab õhtust, et tõenäoliselt lähen koju ja ootan. Ja kui olen ootamisest tüdinud, siis nutan. 

Veendusin taaskord, et me ei tea mitte kunagi, mis järgmise nurga taga on. Mitte kunagi ei tea. Koju jõudsin kell 18.20. Vahetasin parajasti riideid, kui Janek tagasi helistas. Ann, tule nüüd ruttu! Eksklusiivne ainukordne võimalus, gurmeeõhtu, vein, teater, kõike seda eksklusiivset ja ainukordset pakun ma sulle. Muidu maksab see üritus 59 (või 69??) euri, aga sulle, ainult täna 10 euri õhtu eest. Tuled ju!? Mul oli juhe koos. Ütlesin, et ei, ma jõudsin ju just koju. Janek ütles, et ma olen loll, kui selle võimaluse maha magan. Seepeale otsustasin, et küllap oodata jõuab terve elu ja et nutta võib ka alati. Tõmbasin kiirelt teksad jalga ja panin rattatuled vilkuma. Kimasin läbi linna ja jõudsin 4 minutit enne Eksklusiivse õhtusöögi + etenduse algust kenasti istuma oma kohale. Muigama, muigama ajas see. See kõik oli nii peen. Ma ei teadnud, ei osanud selga visata enda mõnd kleiti, mis sellesse pidulikkusesse oleks sobinud. Ja no muidugi sattusin ma istuma ka ühte esimestest laudadest, mida filmiti ja pildistati. Reporter oli igaljuhul koha. Phhhh... Ja siis valiti mingid loosinumbrid ja ühel hetkel tabasin, et minu garderoobinumber ja loosinumber kokku moodustavad mu ID-kaardi täpse parooli. Mida? Ja siis ma mõtlesin seal maitstes neid peeneid eelroogasid, põhiroogasid, veine, magustoitu... vaadates seda etendust, seda lugu, et kuidas ometi ma suudan end sättida nendesse olukordasesse. Vahepeal vestlesin ühe härrasmehega, kes istus minust vasakul käel. Tema nimi oli Ants. Hah! Muidugi on su nimi Ants ja mina olen enneolematult peenel õhtusöögil oma tanksaabaste ja teksadega, ning šhampus maksab 50 euri! 

Menüü

Eelroog: Külmsuitsulõhe terriin, Matcha tee majoneesi ja värskelt marineeritud kurgiga.

Pearoog: 64C öö läbi küpsenud sealiha, sibul kolme erinevat moodi selleripüree pruunistatud või- ja muskaatpähkliga serveeritakse punapeedi-aniisi reduktsiooniga.

Magustoit: Pavlova karamelliseeritud õunte ja Tahiti vaniljekreem koos plaksusuhkuru ja palsamiäädika pärlitega.

Aitäh! Lihtsalt, Aitäh! Päriselt ka!

Pärast etendust läksime Lauraga Pokaali istuma. Ootsaime Janekit. Rääkisime palju juttu ja ma arvan, et me saime teinetesisest aru küll! Nii palju kui vaja. Lõpuks saabusid ka Janek ja Marks. Ja siis veel veidi vestlust ja kodu tulek. Hea  on kimada tühjas linnas, enam ei olnud nii külm ka.

Homme aitan Sebastianit hoida, mis tähendab, et ma peaks kohe magama minema, sest enne kella 10 hommikul peaksin juba olema Kadri juures. Homme ööseks lähen tööle ja vahepeal lõikasin juuksed ära.

A.

Koletis, kes elas kuu peal

Eilne tööpäev lõppes juba kella 14 ajal. Seejärel üritasin tegeleda argise pseudoprobleemiga kas minna juuksurisse kallisse salongi või suvalisse keldrisse Tallinnas. Kaalusin just hinna ja kvaliteedi suhet ja muidugi ka seda, kas minu isepäistel juustel on vahet, kas neid lõikavad 100 eurosed käärid või 10 eurosed käärid. Pseudoprobleem endiselt lahendamata. :)

Aga siis olin kodus ja kella 17.30 paiku tuli Egon. Sõime ja siis tuli mul välkmõte, et kell 19 hakkab Linnateatris etendus " Koletis kuu peal". Kiire telefonikõne ja riietevahetus ning rõõmsalt läbi vihmase linna ma juba tatsasingi.

„Koletis kuu peal“ on lugu noorest armeenia abielupaarist – kahest ellujäänust pärast 1915. aasta genotsiidi. See on südamlik, valus ja tundlik jutustus võitlusest koletistega minevikus ning iseendas.

Aram Tomasian on põgenenud Armeeniast oma unistuste maale, Ameerikasse, ja saanud seal fotograafina korralikule elujärjele. Ta valib endale foto ja kirjade järgi kodumaalt pruudi, kuid kui tütarlaps üle ookeani kohale jõuab, ei vasta ta sugugi sellele pildile, mille Aram oma kujutlustes loonud on.

Näidendi esmaesitlus toimus 1995. aastal Ameerikas, tuntud uue draama festivali Humana raames, ja praeguseks on seda lavastatud seitsmeteistkümnes erinevas riigis. Mitmeid auhindu võitnud „Koletis kuu peal“ on Richard Kalinoski tuntuim ja tunnustatuim näidend ning esimene, mis Eestis lavale jõuab. 

• Madis Kalmet (külalisena)
  LAVASTAJA
• Kustav-Agu Püüman
  KUNSTNIK 

• Anu Lamp
  TÕLKIJA

• NÄITLEJAD

Priit Võigemast, Hele Kõrve, Aleksander Eelmaa ja Aksel Ojari (külalisena) või Oliver-Marcus Reimann (külalisena). ( http://www.linnateater.ee/lavastused/lavastuste-nimekiri/koletis-kuu-peal )

Näitlejatööd selles etenduses olid lihtsalt nii lummavad, haarasid mind nii endasse, et ma unustasin, et istun nende inimeste seas, teises reas ja olen teatris. Lavastatud poldud seal suurt midagi, aga Hele ja Priit olid lihtsalt suurepärased! Kuidas peab üks näitleja valdama tehnikat, et suuta välja mängida midagi nii siirast. Hämmastav!

Ja pärast etendust jalutasin veidi linnapeal. Kõndisin NO teatrist mööda ja mõtlesin, et astun sisse. Olen ju nii kaua Tallinnas elanud küll, et võiksin leida eest ehk mõne tuttava. Otseloomulikult olid esimesed inimesed keda kuulsin ja nägin Jaanus ja Marit. Läksingi siis nende juurde ja mingi hetk kalpsas veel Linda mööda. Nii tore, et on inimesed!

Täna on vabaduse päev, imeline päev. Täpselt nagu oli eile ja nagu on homme. Aga täna on täna. Lähen kindlasti õue ja mängin kitarri, mida Martin mul kasutada lubas. Samuti saan kokku imeliste inimestega ja võib, olla lasen ka juuksurikääridel enda juustes sobrada.

A.

Lühidalt

Astusin koridori ja see oli rahvast täis. Ohsa! Naised käisid mööda seinaääri, oigasid. Ohsa! Saan hakkama küll, ega palka ei makstagi magamise eest.

Käisin Tartus korraks. Käreveres käisin ka korraks. Kodus ärkasin üles ja sõin hommikuks pannkooki. Ruben naeris ja turnis. Vanemad ostsid endale uue voodi ja kapi ja riiuli, sest ma arvasin, et see oleks hea mõte. 

Vanaisa on haiglas. Õnneks on huumorit sisaldav soon veel töökorras ja isegi kui organismis mõned kohad ei taha töötada nii nagu vaja, tunnen ma rõõmu, et see üks soon on korras. Aga saadan talle ikka tervist ja optimismi.

Liina pidas sünnipäeva ja ma võtsin koos ta isaga pitsi viina. Tore oli!

Nüüd on Tallinn, sidrunikommid, varsti uni. Homme 6 tundi tööd.

Ja esimene palk on saabunud!

A.

Olevikuhetked

Palju on jagada. Aga kirja panna ei oska midagi. 

Järjest rohkem tunnen, kuidas see kõik siin, võib päriselt ka töötada. Töötada võivad need tänavad, need inimesed. Töötada võib see linn. 

Täna võtsin endale aja, et minna Tallinnaga kohtuma. Imeline sügisilm oma pilvisusega. Kõndisin ja naeratasin. Kõrva sosistas laulda Jose Gonzalez. Ronisin üles treppidest, et näha merd. Linnahall on kuidagi mingisuguse mullesobiva olekuga. Lagunenud, täis joonistatud, prügine ja räämas. Esimest korda otsustasin edasi minna, vaadata, mis seal veel on. Avastasin seal siis seda, et võimalik on minna merre. Lagunenud trepid viisid mind lõpuks kivisesse, prügisesse, räämas randa. Jah, see sobib mulle. Kõndisin edasi mööda mereäärt seni kuni leidsin endale kivi meres, mille peale istuda ja merest linna vaadata. ühel hetkel läksid pilved eest ja päike paitas otse pihta. Ma oleksin tahtnud seda hetke jäädvustada. Tahtmine oli seda jagada, samas tundus see liiga isiklik. Istuda selles linnas, kus elab palju inimesi, kohas, kus ei ole mitte kedagi. Ei ole näha, ei ole kuulda. Paistab vaid hiiglaslik korsten, kirikutorn ning kõrgustesse ulatuvad "suurlinna" majad.

Aga kõndides mööda tänavaid, mida ma järjest rohkem tundma õpin, kuid samas iga päev avastan, sain ma aru, et Tallinn on mind vastu võtnud. Juba kohtan tänaval Juhuslikult inimesi, keda ma tean. Saale seisis Puudli ees ja meie kohtumine piirdus plaksu löömisega. See pani muigama. 

Ja kui ma tagasi koju kõndisin, käisin kodupoest läbi, et õhtusöögiks veel paari asja osta. Olen juba oma tänaval ja mulle vastu kõnnib Ants. See oli veider kohtumine, üllatav, ootamatu. Ma ei oskagi öelda, mis emotsiooni see tekitas. Sain teada, et tema sõidab ära järgmine reede. Austraaliamaale, taas. Järgmine nädal saab toimuma kohtumine, veel enne kui ta jälle ära läheb.

Eile käisin Lõikuspeo esimesel Kodukontserdil, Sandra Sillamaa juures. Väga ilus kodu on tal, väga palju toredaid lahendusi. Ja üldse oli see kontsert väga intiimne ja heatahtlik. Kuidagi, istud seal ja saad aru, et see kõik on nii tänuväärne. Seal oli mitu väikest armast last, kes vahelduva eduga suutsid kontserti kuulata. Seal oli Sandra, kes oli moosikooki teinud, sest muud küpsetised tal välja ei tule. Seal oli Jalmar oma Astelpaju šnapsi ja imelise hansaga. Ja siis sa lihtsalt oledki seal, sel hetkel, nende inimestega, kes lihtsalt naeratavad, sest on headust täis. Esinejaks olid Poola abielupaar. Halas Duo. Nad jagasid väga palju tarkust Poola kohta, muusika kohta. 

Väga jäi kõlama mõte, et vanasti arendas erinevaid meeli muusika. Muusika avardas haistmis, tundmis, tajumismeeli. See tegi inimesed õnnelikuks. Mind teeb see siiamaani õnnelikuks.

Ja pärast kontserti läks õhtu edasi mõnusa juustu, liha, oliivide ja veiniga. Juttu jätkub oma inimestega alati kauemaks. Teemad lendlevad, mõtted tulevad, hetk on. Istuda, pikutada, kuulata, rääkida, arvata, teada, tajuda, uskuda, mõista. Ja siis minna magama, sest kõik ongi siin ja praegu. 

Käisin üleeile veel ka teatris. NO- teatris. Vaatamas seekord siis etendust nimega "Tõde, mida ma olen igatsenud". See oli Mats Traadi "Harala Elulood" põhjal tehtud. Oli säravaid hetki, oli vähemsäravaid. Vahepeal oli arusaamatu, aga siinkohal kerkibki küsimus, kas alati peab kõik olema põhjendatud? Aga pärast teatrit avastasin enda jaoks ühe väga mõnusa veinikoha nimega "Musi". See oli lihtsalt nii hubane ja armas ja ma tundsin ennast väga õnnelikuna. Lihtsalt sellepärast, et see hetk oli selline. Oli hiiglaslik aken, oli tänav, oli maitsev vein, oli suurepärane vestluspartner ja oli teadmine, et see hetk on kõige tähtsam. Olevikuhetk, kus ei ole minevikku ega tulevikku. Lihtsalt istuda ja nautida igat sekundit. Saada teada enda kohta, saada teada maailma kohta. Ja siis hakkab vaikselt laulma armas Mari, kes tõstis minu suunurgad taevani. Kõik on nii nagu peab olema. Lihtsalt olla teadlik, et see hetk on peamine.

Nüüd tuli mittemidagiütlemisest välja hoopis selline jagamine. Täna ööseks lähen tööle ja homme Tartusse. Armas Liina peab sünnipäeva ja mina lähen sinna olema. Pühapäeval juba tagasi pealinna. 

Head,

A.

Jep.

Täna hommikul tulin öövalvest koju. Tallinn on sügisesse mattunud. Tuul on tugev, sain mingi oksaga vastu nägu, see lihtsalt lendas mulle vastu. Viga ei saanud, aga rattaga tuleb igaks juhuks silmad kinni sõita. 

Kodus otsustasin, et ma olen igati väärt üht mõnusat vanni ja hommikust lõõgastust. Jah! Kui mõnus on kuulata vannis olles head muusikat, süüa šokolaadi ja lihtsalt olla tänulik! Vannist välja tulles läksin kööki ja oh üllatust, akna taga rippus mees, saag käes. Nüüd nad siis tahavad veel üht imelist suurt puud maha võtta? Andsin Martinile teada, ta uuris välja, et seda puud õnneks siiski maha ei võeta. Aga jah, hea oli, et mul ikka rätik ümber oli ...

Täna on siis öövalvest taastumise päev. Homme olen 6 tundi tööl ja ülehomme lähen ööseks. Siis käin kiirelt Tartus ja siis Tallinna veel tagasi mõneks päevaks. Seejärel saan 3 päeva Tartus olla ning siis kuu lõpuni Tallinnas.

Ega mul muid mõtteid praegu ei olegi.

A.

Päikesetõus

Esiteks, ärkasin ma täna mootorsae hääle peale. Nad võtavad maha puu! Nad võtavad maha puu, mis on minu akna taga :( . Selle puu, mis mulle nii suurt rõõmu valmistas, see puu oli mulle nii toeks siin, kui Tallinn minu jaoks alguse sai. Ja nad võtavad selle maha???!!!. Ma ei saa aru, miks nad seda teevad.

Vahepeal on aeg hommikust õhtupoolikusse läinud. Nad ei võtnud maha ainult ühte puud, nad võtsid maha 3-4 puud, mis mu aknasse rohelust tõid. Mu süda ei andnud rahu ja läksin õue uurima, et miks nad seda teevad. Põhjus oli, et nad tahavad aeda ümber teha ja istutavad uued puud. Linnavalitsuse luba olevat olemas. Füüsiliselt valus on olnud see päev, sest sügiseti vaadatakse ikka aknast kuidas lehed langevad, mitte seda, kuidas puud langevad. 

Eelnev nädal oli kosutav. Jaanus oli siin ja käisime kinos ja teatris ja niisama väljas. Vahel on vaja, et keegi vaatamata väsimusele ikka välja ajab kodust sind. 

24 tunnine valve oli ka. olin palavikus ja haige, lasin veeni ennast kaks korda süstida. Seal voolas C-vitamiin. Mu veenis, ma mõtlen. Aga nüüd on juba parem. Köha veel veidi on, aga see ei ole miskit hullu. Täna ööseks lähen jälle tööle.

Eile, kui valvest tulin, tegi Egon mulle süüa :). See oli väga armas. Tulla koju ja sind oosatakse seal. Ja eelmine nädal tegi Jaanus mulle mitu hommikusööki. See oli ka mõnus. Küll mind on ikka imeliste inimestega ümbritsetud. Tunnen väga suurt tänu selle eest. Siinkohal ... Mida naised vajavad? Süüa! :D . Ja seltskonda. Kasvõi niisama vaikivat seltskonda. Tore.

Ja siis pühapäeval oli Iraani lavastajate perfonkside esitlused Vaba Laval. 5 väikest lavastuselaadset asja. Väga värskendav ja kosutav oli näha midagi uut. Maarja Mitt ja Jaanus olid väga-väga ägedad seal punases majas. Hamlet ja Ophelia olid endassehaaravad, kohati koomilised, ausad, usutavad. Samuti oli suurepärane Linda Vaher, kes lihtsalt oli oma pessimismis ja arusaamatuses selline pärl, et anna olla. Arusaamatus, milles seisnes nii tohutu arusaamine. Pärast istusime veel Woody Allen'is ja ajasime juttu. Tegelikult, eks ikka need teatriinimesed ajasid, mina vaikselt kuulasin, mida neil öelda on ning kõrvutasin seda oma arvamusega. Eriti jäi mulle kõlama Rakvere teatri näitleja Tiina Mälbergi mõte Hamleti kohta, et kui Ophelia, Maarja, ütleb, et ta armastab Hamletit, siis ma usun teda! Ja kui Ophelia ütleb, et lumi ei sula kunagi ära, siis ma usun teda, sest see siirus ja ausus on täpselt samasugused. Miks ma peaksin temas kahtlema, kui minu ees seisab puhas ausus. Noh, see on nüüd küll minu ja Tiina segamõte, sest ma ei mäleta, kas ta end täpselt nii väljendas, aga minu mõte jõudis välja selleni, mis siin kirja sai. 

Alati ehk ei olegi vaja küsimusi esitada. Tuleb vaid teha ja olla ise. Aus, olemas, siin ja praegu. See on ehk mõistmise õppimise koht. Lihtsalt uskuda, sest prožektor paistab sinu peale. Oled valgustatud :) .

Aga püüan nüüd Eda ooperitunni kõrvale veidi puhata. Täna on alumisel korrusel sopran, sest soovib laulda veel kõrgemalt!

Kõige pimedam hetk on enne päikesetõusu. 

A.

Märk?

Küllap see 33 tundi minu organismi nõrgemaks muutis, ning ka mõnus ja muutlik sügisilm. Kunagi ei tea, mida selga panna. Külm, kuum, kuum, külm.

Kurk on kare, köha, veidi nohu, palav, külm. Küüslauk, ingver, tee, sidrun, mesi.
Nüüd ootan, et torusiil vanni valada ja siis poen unele ära. Loodan, et hommikuks on parem, sest lähen 24 tunnisesse valvesse. Üksinda, otseloomulikult. Loodan, et palavikku pole.

Tegin suure pajaroa ka täna. Palju sibulat, suvikõrvitsat, küüslauku, paprikat, tomatit, läätsesid, kikerherneid ... Maitses hea. Homme saan seda terve päeva süüa.

Ja eile käisin kinos. Ilmar Raagi "Ma ei tule tagasi". Palun, Minge Seda Vaatama! Päriselt!

Head siis,
A.

33 tundi

Jõudsin üleeile kella 3 paiku Tallinnasse. Nagu ikka saab Tõrvandist alati toidukraami kaasa võtta. Suur suvikõrvits ja hoidiseid. Nii hea, aitäh. Aga kanda oli ikka väga raske. Kodu uksest sisse jõudes oli kops ikka täitsa koos. Maarja-Liisa helistas. Uuris, et millised need valud ikka olema peavad, kui sünnitama hakkab. Ma püüdsin selgitada ja samal ajal aru saada, kuidas tal nende valudega ikka lood on. Jaaah, ma ju pidin ta sünnituse juurde minema, aga samal õhtul veel pidin Pelgusse valvesse minema ööseks. Otsustasin pärast telefonikõnet korraks pikali visata, et veidi ööks ette valmistuda. Ega magada ei saanudki. Niisama suigumine. Siis jõudis Jaanus koju. Tegime sööki soojaks ja sõime, ajasime veidi juttu. Seejärel suhtlesin jälle Liisaga. Tundus, et ikka kisub sinna sünnituse poole. Palusin tal minna Haiglasse, et ehk seal vaadatakse üle, kuidas olukord on. Ise hakkasin juba tööle kiirustama, sest aeg hakkas korraga lippama. Otseloomulikult jäid mul vajalikud asjad maha ja pidin tagasi koju tulema ja siis jäin bussist maha ja võtsin takso. Taksojuht ei rääkinud sõnagi meie keelt. Palusin tal Pelgulinna sünnitusmaja juurde sõita. Što? Nojah. Kuidagi suutsime teineteist siiski mõista. Väga veider oli, kehakeeles sünnitusmaja seletada on tore! Jõudsin õigel ajal siiski tööle. Kadri juba ootas mind. Võtsin kiirelt valve üle ja jäin Liisa kõnet ootama. Kella 21 paiku sain siis teada, et avatust vaid 1 cm ja sünnitaja ta veel ei ole. Sellegi poolest oli mul tunne, et läheb asjaks. Küsisin siis Liisa käest, et kas ta tahab, et ma tulen? Ta vastas, et ma oleks tööl ja et ehk Roosi ootab hommikuni. Ma siis helistasin Annele, ämmaemandale, kes oli valmis mu eest valvesse tulema, kui osutub vajalikuks, et Tartusse liikuma peaksin hakkama, ja ütlesin, et ma siiski jään ise valvesse. Tegin tööd, ootasin uudiseid. Suhtlesin enamjaolt Robiga ja tundus, et ikkagi latentsperiood on alanud. Tundsin umbes kella 00.00 ajal ennast seal haiglas pisut nukrana, et ei saa olla neile seal Tartus toeks. Aga samas, nagu ikka, laps valib ise, kelle juurde sündida. Kella 2 paiku rääkisin Robiga, et kaugel nad on. Robi kirjeldas olukorda ning mina soovitasin nüüd haiglasse hakata minema. Kella 3 paiku öösel viskasin korraks pikali. Järgmise ravimi süstimiseni oli 1,5 tundi aega. Magada väga ei saanud, sest mõtted ja hing olid niiväga Tartus, koos nende armsate inimestega. Kella 4.45 ajal ajasin end püsti, korraks vist siiski olin suigatanud. Tegin antibiotsi ja KTG ära ja siis helistas Robi, et 4.10 sündisid hoopis kaksikud poisid mitte üks tüdruk. Ilmselgelt oli tegemist naljaga, sest Liisa kõht ei olnud kaksikute jaoks küll piisavalt suur. Aga Roosi oli siiski sündinud. 2800g, 47cm. Suurepärane!!! Palju õnne! Kui kuulsin natuke üksikasju sünnituse kohta teadsin kohe, et pean hommikul esimese asjana Tartusse sõitma. Ma ei saanud kindlasti mitte koju magama tulla. Aga see selleks. Kella 5st alates sai palju tööd teha ja seejärel andsin valve üle ja hakkasin Pelgulinnast bussikasse kõndima. 9.00 väljus buss, millega Tartu poole tulema hakkasin. Buss oli paksult rahvast täis ja magada seal küll ei saanud. Kuulasin silmad kinni muusikat ja vaatasin seda imelist päikselist päeva, mis kätte oli jõudnud. Kell 11.30 olin Tartus, ostsin ühe väikese korvikese roosidega ja läksin Kliinikumi. Nägin armsaid ämmakaid, kellega koos ma töötanud olen, rääkisin kuidas mul läheb. Seejuures tänan Airet, sest tuli välja, et Pelgulinnast siiski helistati talle ja küsiti minu kohta, enne mu tööle võtmist. Niiet tagasiside oli positiivne. 

Liisa, Robi ja Roosi olid peretoas. Tundus, et vähemalt Liisa oli mu tulekust üllatunud. Istusin seal täitsa pikalt. Imeline on see väike Roosi. Seejärel kella 13 ajal tulid vend ja vennanaine ning viisid mind Ülikooli kohvikusse sööma. Ning siis. Kell 14.15 läksin koopasse ja sain 1,5 tundi magada. See oli niisugune uni, et ma ei mäleta mitte midagi. Siis sain Lauraga kokku ja hakkasime 16 ajal uuesti Tallinna poole sõitma. Kuna ka Laura oli väsinud siis rääkisime terve tee juttu, et üleval püsida. Maha läksin NO-teatri juures. Jaanus ja Linda Vaher olid seal ja kuidagi juhtus nii, et kella 19 ajal istusin ma teatrisaalis ja vaatasin etendust "Kolmapäev". Kohati oli huvitav ja naljakas. Kohati liiga veniv minu jaoks. Aga 1,5 tundi möödus sellegi poolest kiiresti. Etenduse ajal hakkas mul väga külm,  pea hakkas ka adekvaatne polnud ma vist enam ammu. Pärast läksime poest läbi, ostsime veini ja juustu, et tähistada Muusikapäeva ja Roosi sünnipäeva ka. Kodus sai siis jututatud veidi ja veinikest meikitud ning kell 23 lõppes minu päev, kukkusin voodisse ja magasin 6.30ni, et taas rõõmsalt tööle minna.

Ajee.

A.