Jõud

10.09.2014 21.02 – 21.18

Eile õhtul magama jäädes palusin, et järgnev päev tuleks rahulik ning et mind ümbritseksid heatahtlikud ning suurepärased naised. Üks osa sellest soovist täitus. Mind ümbritsesid suurepärased naised! Aga rahulikkusest oli asi kaugel. Otseloomulikult sõltub asi kontrollist ja väest, millega oma elu juhtida, aga ma alles õpin. Ma olen ligemal, kui kunagi varem, aga ometi nii kaugel.

Hinga, mõtle, tegutse. Hinga! Mõtle! Tegutse! Sa suudad ja oskad küll!

Päev oli hullumeelne. Osakonnas oli neli välist pööret, neli oksendajat, mitmed esilekutsumised, enneaegsed, rõhutajaid jms. Nii ma siis jooksin alates kella kaheksast. Ikka kanüül, tilk, süst, analüüsid, uuringud, rõhud, dokumendid, arvutid, sünnitajad. Lõunat sõin kell 17.30. 

Mingitel hetkedel oli küll tunne, et tahaks lihtsalt nutta, sest pinge oli nii suur, vastutus oli nii suur.

Aga ometi ma hingasin, sest ma tean, et ma olen selleks võimeline ja ma annan endast parima. Jõud on see, mis paneb maailma liikuma. Jõud on see, mis paneb emad liikuma ja nende lapsed. Jõud on see, mis paneb tuule puhuma ja maakera pöörlema. Jõud on see, mis paneb mind liikuma. Me kõik oleme ometi üks. Edastame aina sõnumeid ja mõistame neid tihtipeale vääralt. Aga taotlus on üks. Tõde on jõud ja armastus.

Naised on imelised ja toetavad. Ma olen väga tänulik, et kõik suhtusid minu vusserdamisse mõistvalt ja pigem ikka juhendasid ja õpetasid. Kõik õpetavad omal moel, kui osata näha ja kuulata.

Aga nüüd olen ma väsinud. Väga - väga väsinud. Plaanin vanni minna ja veidi lõõgastuda. Martin helistas, et tema vend tuleb täna ööseks siia korterisse, kuna sõidab homme hommikul väljamaale. Las ta siis tuleb.

Ma homme loodan internetti leida ja vaadata, mis jõud maailmas korda on saatnud.

22.40 – 22.47

Jah. Vannisool, vannivaht, muusika ja tänutunne. Nüüd on nahk nii pehme ja väsimus murrab keha. Vannist välja tulles astus korterisse Martini vend sisse. Temaga koos sõime jäätist ja ajasime juttu. 

Rääkides jõust. Roland on füüsik ja läheb Šveitsi magistrisse.

Ma mõtlen siin, et märkan nüüd poole rohkem, mida ma räägin. Ja isegi kui ma tajun ära vale selles mõttes, mida avaldan, siis ma ikkagi väljendan seda. Näiteks rääkides oma päevast, ütlen, et kõik mis sai juhtuda juhtuski! Tegelikult ma mõtlen, et oleks võinud juhtuda veel palju rohkem, aga tõde on see, et ka siis ei saaks ma öelda, et juhtus kõik mis sai juhtuda, sest mitte kunagi ei ole sellel jõul lõppu.

Niisiis. Ehk peaksin ma ajama oma tõde ja jõudu taga vaikides?!

Head ööd.

A.