Sest muidu ei ole emotsioon enam vahetu. Ma arvan.
Hommik möödus Pelgus, elektrit täis õhk, kuid mitte liiga palju tööd. Piisavalt, kuid parasjagu. Peale tööd koju ja seejärel astusin täpselt kell 16.02 sisse Populari. Ants juba ootas mind seal, aga mina (mulle oli see suur rõõmutunne) olin punktuaalselt täpne. 16.02, nagu kokku lepitud. Siis söök, vestlus ja rand. Ilm oli suurepärane randa minekuks. Päris jäine tuul ja tormine meri. Muidugi piirdusime me Linnahalli katusega, aga see oli täpselt see, mida vaja. Vähemalt minu jaoks. Mul oli väga hea olla. Ma olen tänulik, et sain olla ja jagada hetke. Aitäh, Ants!
Seejärel jalutasin kodu poole. Janek oli mulle vahepeal helistanud, kui olin kusagil katuseid mööda kõndimas. Helistasin tagasi. Ei vastanud. Mõtlesin, mis saab õhtust, et tõenäoliselt lähen koju ja ootan. Ja kui olen ootamisest tüdinud, siis nutan.
Veendusin taaskord, et me ei tea mitte kunagi, mis järgmise nurga taga on. Mitte kunagi ei tea. Koju jõudsin kell 18.20. Vahetasin parajasti riideid, kui Janek tagasi helistas. Ann, tule nüüd ruttu! Eksklusiivne ainukordne võimalus, gurmeeõhtu, vein, teater, kõike seda eksklusiivset ja ainukordset pakun ma sulle. Muidu maksab see üritus 59 (või 69??) euri, aga sulle, ainult täna 10 euri õhtu eest. Tuled ju!? Mul oli juhe koos. Ütlesin, et ei, ma jõudsin ju just koju. Janek ütles, et ma olen loll, kui selle võimaluse maha magan. Seepeale otsustasin, et küllap oodata jõuab terve elu ja et nutta võib ka alati. Tõmbasin kiirelt teksad jalga ja panin rattatuled vilkuma. Kimasin läbi linna ja jõudsin 4 minutit enne Eksklusiivse õhtusöögi + etenduse algust kenasti istuma oma kohale. Muigama, muigama ajas see. See kõik oli nii peen. Ma ei teadnud, ei osanud selga visata enda mõnd kleiti, mis sellesse pidulikkusesse oleks sobinud. Ja no muidugi sattusin ma istuma ka ühte esimestest laudadest, mida filmiti ja pildistati. Reporter oli igaljuhul koha. Phhhh... Ja siis valiti mingid loosinumbrid ja ühel hetkel tabasin, et minu garderoobinumber ja loosinumber kokku moodustavad mu ID-kaardi täpse parooli. Mida? Ja siis ma mõtlesin seal maitstes neid peeneid eelroogasid, põhiroogasid, veine, magustoitu... vaadates seda etendust, seda lugu, et kuidas ometi ma suudan end sättida nendesse olukordasesse. Vahepeal vestlesin ühe härrasmehega, kes istus minust vasakul käel. Tema nimi oli Ants. Hah! Muidugi on su nimi Ants ja mina olen enneolematult peenel õhtusöögil oma tanksaabaste ja teksadega, ning šhampus maksab 50 euri!
Menüü
Eelroog: Külmsuitsulõhe terriin, Matcha tee majoneesi ja värskelt marineeritud kurgiga.
Pearoog: 64C öö läbi küpsenud sealiha, sibul kolme erinevat moodi selleripüree pruunistatud või- ja muskaatpähkliga serveeritakse punapeedi-aniisi reduktsiooniga.
Magustoit: Pavlova karamelliseeritud õunte ja Tahiti vaniljekreem koos plaksusuhkuru ja palsamiäädika pärlitega.
Aitäh! Lihtsalt, Aitäh! Päriselt ka!
Pärast etendust läksime Lauraga Pokaali istuma. Ootsaime Janekit. Rääkisime palju juttu ja ma arvan, et me saime teinetesisest aru küll! Nii palju kui vaja. Lõpuks saabusid ka Janek ja Marks. Ja siis veel veidi vestlust ja kodu tulek. Hea on kimada tühjas linnas, enam ei olnud nii külm ka.
Homme aitan Sebastianit hoida, mis tähendab, et ma peaks kohe magama minema, sest enne kella 10 hommikul peaksin juba olema Kadri juures. Homme ööseks lähen tööle ja vahepeal lõikasin juuksed ära.
A.
No comments:
Post a Comment