Täna hommikul olin väga väsinud. Tervitasin Egonit ja läksin magama oma pimedasse tuppa. Lubasin küll ärgata, kui Egon koolist 12 paiku tuleb, aga ärkasin hoopis 13 aegu. Astusin suurde tuppa ja päike paistis nii eredalt, et pimestas. Sel hetkel teadsin, et pean õue saama. Ja siis läksin kööki ja Egon oli mulle kirja jätnud ja pliidil oli soe toit. Jeebus, kui armas! Tegi süüa mulle ja ise läks Tartusse. Ma siis naeratades tundsin tänu ja pugisin kõhu täis. Seejärel vaatasin veidi päikses keerlevaid tolmukübemeid, panin end riidesse ja jalutasin umbes 40 minutit mereni. Istusin Linnahalli katusele, tuulevarju ja lasin päikesel lihtsalt olla. Nii hea, karge, külm, päiksene. Otsustasin süüa ära kolm väikest õuna, mis kotti olin pistnud, see oli hea mõte. Seejärel ei tundnud ma enam väga oma sõrmi ja hakkasin kodu poole tagasi kõndima. Mu meelest on meeldiv, et elades linnas, kus on võimalik külastada merd, on see teostatav vaid lühikese ajaga.
Kodus pikutasin diivanil, sest kes ikka päise päeva ajal voodisse läheb. Pealegi peale öövalvet on alati selline pisut nuiaga pähe saanud tunne.
Mõne aja pärast astusime suhtlusesse Lauraga (Lind). Tema soovis minuga kohtuda ja minul ei olnud selle vastu midagi. Tegin teed ja istusime köögis ning ajasime juttu. Laural oli kõht tühi ja pakkusin talle võileibu. Sõi. Tal oli palju jagada ja mina tundsin, et hea on, kui inimene saab rääkida, kui tal seda tõesti vaja teha on. Ja kuulata mulle meeldib. Kui Laura lahkus rääkisin korraks Alexiga ja seejärel helistasin Kadrile (Niin). Jagasin natuke hetkeemotsiooni ja tundsin taas rõõmu, et mul on mu inimesed. Seejärel lasin vanni vett täis ja nautisin oma vaba õhtut.
Ja siis helistas Linda (Vaher) kes hakkas ka minu manu jõudma. Dejavu. Ka Lindal oli kõht tühi ja pakkusin ka talle võileibu. Homme pean leiba juurde tooma. Aga väga mõnus oli Lindaga ka jututada. Jututeema läks lõpuks Santiago peale ja jagasin temaga osakest oma teest. Ja mul on alati nii hea meel, kui inimesed leiavad mingi äratundmise ja tunnevad, et minu lugu neid kuidagi sütitab :) See on lihtsalt kosutav. Ja otseloomulikult lähen mina ju oma teest kõneledes alati nii õhinasse ja õnnelikuks. Lähen selle õnne sisse, see on nii kosutav.
Siinkohal, teema, mida Kadriga telefonis arutlesin, oli otsekui haihtunud, sest tee lasi õnne sisse jälle ära minna. Kosutav.
Aga nüüd uinun ära, sest hommikul on vaja võtta veresid ja teha heategusid.
Ps! Täna panin söögi sisse muna!
A.
No comments:
Post a Comment