Eilne tööpäev lõppes juba kella 14 ajal. Seejärel üritasin tegeleda argise pseudoprobleemiga kas minna juuksurisse kallisse salongi või suvalisse keldrisse Tallinnas. Kaalusin just hinna ja kvaliteedi suhet ja muidugi ka seda, kas minu isepäistel juustel on vahet, kas neid lõikavad 100 eurosed käärid või 10 eurosed käärid. Pseudoprobleem endiselt lahendamata. :)
Aga siis olin kodus ja kella 17.30 paiku tuli Egon. Sõime ja siis tuli mul välkmõte, et kell 19 hakkab Linnateatris etendus " Koletis kuu peal". Kiire telefonikõne ja riietevahetus ning rõõmsalt läbi vihmase linna ma juba tatsasingi.
„Koletis kuu peal“ on lugu noorest armeenia abielupaarist – kahest ellujäänust pärast 1915. aasta genotsiidi. See on südamlik, valus ja tundlik jutustus võitlusest koletistega minevikus ning iseendas.
Aram Tomasian on põgenenud Armeeniast oma unistuste maale, Ameerikasse, ja saanud seal fotograafina korralikule elujärjele. Ta valib endale foto ja kirjade järgi kodumaalt pruudi, kuid kui tütarlaps üle ookeani kohale jõuab, ei vasta ta sugugi sellele pildile, mille Aram oma kujutlustes loonud on.
Näidendi esmaesitlus toimus 1995. aastal Ameerikas, tuntud uue draama festivali Humana raames, ja praeguseks on seda lavastatud seitsmeteistkümnes erinevas riigis. Mitmeid auhindu võitnud „Koletis kuu peal“ on Richard Kalinoski tuntuim ja tunnustatuim näidend ning esimene, mis Eestis lavale jõuab.
Priit Võigemast, Hele Kõrve, Aleksander Eelmaa ja Aksel Ojari (külalisena) või Oliver-Marcus Reimann (külalisena). ( http://www.linnateater.ee/lavastused/lavastuste-nimekiri/koletis-kuu-peal )
Näitlejatööd selles etenduses olid lihtsalt nii lummavad, haarasid mind nii endasse, et ma unustasin, et istun nende inimeste seas, teises reas ja olen teatris. Lavastatud poldud seal suurt midagi, aga Hele ja Priit olid lihtsalt suurepärased! Kuidas peab üks näitleja valdama tehnikat, et suuta välja mängida midagi nii siirast. Hämmastav!
Ja pärast etendust jalutasin veidi linnapeal. Kõndisin NO teatrist mööda ja mõtlesin, et astun sisse. Olen ju nii kaua Tallinnas elanud küll, et võiksin leida eest ehk mõne tuttava. Otseloomulikult olid esimesed inimesed keda kuulsin ja nägin Jaanus ja Marit. Läksingi siis nende juurde ja mingi hetk kalpsas veel Linda mööda. Nii tore, et on inimesed!
Täna on vabaduse päev, imeline päev. Täpselt nagu oli eile ja nagu on homme. Aga täna on täna. Lähen kindlasti õue ja mängin kitarri, mida Martin mul kasutada lubas. Samuti saan kokku imeliste inimestega ja võib, olla lasen ka juuksurikääridel enda juustes sobrada.
A.
No comments:
Post a Comment