Olevikuhetked

Palju on jagada. Aga kirja panna ei oska midagi. 

Järjest rohkem tunnen, kuidas see kõik siin, võib päriselt ka töötada. Töötada võivad need tänavad, need inimesed. Töötada võib see linn. 

Täna võtsin endale aja, et minna Tallinnaga kohtuma. Imeline sügisilm oma pilvisusega. Kõndisin ja naeratasin. Kõrva sosistas laulda Jose Gonzalez. Ronisin üles treppidest, et näha merd. Linnahall on kuidagi mingisuguse mullesobiva olekuga. Lagunenud, täis joonistatud, prügine ja räämas. Esimest korda otsustasin edasi minna, vaadata, mis seal veel on. Avastasin seal siis seda, et võimalik on minna merre. Lagunenud trepid viisid mind lõpuks kivisesse, prügisesse, räämas randa. Jah, see sobib mulle. Kõndisin edasi mööda mereäärt seni kuni leidsin endale kivi meres, mille peale istuda ja merest linna vaadata. ühel hetkel läksid pilved eest ja päike paitas otse pihta. Ma oleksin tahtnud seda hetke jäädvustada. Tahtmine oli seda jagada, samas tundus see liiga isiklik. Istuda selles linnas, kus elab palju inimesi, kohas, kus ei ole mitte kedagi. Ei ole näha, ei ole kuulda. Paistab vaid hiiglaslik korsten, kirikutorn ning kõrgustesse ulatuvad "suurlinna" majad.

Aga kõndides mööda tänavaid, mida ma järjest rohkem tundma õpin, kuid samas iga päev avastan, sain ma aru, et Tallinn on mind vastu võtnud. Juba kohtan tänaval Juhuslikult inimesi, keda ma tean. Saale seisis Puudli ees ja meie kohtumine piirdus plaksu löömisega. See pani muigama. 

Ja kui ma tagasi koju kõndisin, käisin kodupoest läbi, et õhtusöögiks veel paari asja osta. Olen juba oma tänaval ja mulle vastu kõnnib Ants. See oli veider kohtumine, üllatav, ootamatu. Ma ei oskagi öelda, mis emotsiooni see tekitas. Sain teada, et tema sõidab ära järgmine reede. Austraaliamaale, taas. Järgmine nädal saab toimuma kohtumine, veel enne kui ta jälle ära läheb.

Eile käisin Lõikuspeo esimesel Kodukontserdil, Sandra Sillamaa juures. Väga ilus kodu on tal, väga palju toredaid lahendusi. Ja üldse oli see kontsert väga intiimne ja heatahtlik. Kuidagi, istud seal ja saad aru, et see kõik on nii tänuväärne. Seal oli mitu väikest armast last, kes vahelduva eduga suutsid kontserti kuulata. Seal oli Sandra, kes oli moosikooki teinud, sest muud küpsetised tal välja ei tule. Seal oli Jalmar oma Astelpaju šnapsi ja imelise hansaga. Ja siis sa lihtsalt oledki seal, sel hetkel, nende inimestega, kes lihtsalt naeratavad, sest on headust täis. Esinejaks olid Poola abielupaar. Halas Duo. Nad jagasid väga palju tarkust Poola kohta, muusika kohta. 

Väga jäi kõlama mõte, et vanasti arendas erinevaid meeli muusika. Muusika avardas haistmis, tundmis, tajumismeeli. See tegi inimesed õnnelikuks. Mind teeb see siiamaani õnnelikuks.

Ja pärast kontserti läks õhtu edasi mõnusa juustu, liha, oliivide ja veiniga. Juttu jätkub oma inimestega alati kauemaks. Teemad lendlevad, mõtted tulevad, hetk on. Istuda, pikutada, kuulata, rääkida, arvata, teada, tajuda, uskuda, mõista. Ja siis minna magama, sest kõik ongi siin ja praegu. 

Käisin üleeile veel ka teatris. NO- teatris. Vaatamas seekord siis etendust nimega "Tõde, mida ma olen igatsenud". See oli Mats Traadi "Harala Elulood" põhjal tehtud. Oli säravaid hetki, oli vähemsäravaid. Vahepeal oli arusaamatu, aga siinkohal kerkibki küsimus, kas alati peab kõik olema põhjendatud? Aga pärast teatrit avastasin enda jaoks ühe väga mõnusa veinikoha nimega "Musi". See oli lihtsalt nii hubane ja armas ja ma tundsin ennast väga õnnelikuna. Lihtsalt sellepärast, et see hetk oli selline. Oli hiiglaslik aken, oli tänav, oli maitsev vein, oli suurepärane vestluspartner ja oli teadmine, et see hetk on kõige tähtsam. Olevikuhetk, kus ei ole minevikku ega tulevikku. Lihtsalt istuda ja nautida igat sekundit. Saada teada enda kohta, saada teada maailma kohta. Ja siis hakkab vaikselt laulma armas Mari, kes tõstis minu suunurgad taevani. Kõik on nii nagu peab olema. Lihtsalt olla teadlik, et see hetk on peamine.

Nüüd tuli mittemidagiütlemisest välja hoopis selline jagamine. Täna ööseks lähen tööle ja homme Tartusse. Armas Liina peab sünnipäeva ja mina lähen sinna olema. Pühapäeval juba tagasi pealinna. 

Head,

A.