Emotsioonide kohapealt on valdav hetkel väsimus. Eile käisin Sebastianit hoidmas, Kadril oli vaja natuke tööd teha ja minul oli kohvipiim otsas. Veetsin Libbade kodus head aega. Sebastian oli ka mõistlik, magas terve aja.
Õhtul läksin hoopiski tööle. Sest haiglas on selline komme, et keegi peab alati kohal olema, kes vajadusel tegutseks. Ja see olin seekord mina. Tegutsemist oli palju. Oli uudne veeta öö väga paljude venelannadega. Natalja, Jelena, Anastassia, Jekaterina, Olga (nimed on peaaegu et välja mõeldud ja ei vasta alati tõele). Vene keelt ma väga palju ei oska, aga õnneks on olemas google translate. Aru ma ei saanud, et miks oli juba teist ööd järjest natuke liiga palju tööd. Kolm enneaegse sünnituse ohtu. Tokolüüs. Analüüsid, tilgutid, ravimid.
Mind hämmastas see, kui rahulik ma sellel rahvast täis öös olin. Kella 6 ajal helistas naine, et tema jookseb jälle verd. See oli kurb, sest rasedust oli vaid 27 nädalat. Helistasin arstile ja kell 6.06 sündis pisike inimene. Väga väike! Väga väga väike inimene. Ma loodan, et see väike inimene võib olla õnnelik.
Hommik oli karge, kerge. Vist. Sest koju jõudsin ja Egoni voodisse maandusin, sest Martin magas minu voodis ja Egon on hoopiski Tartus. Ma arvan, et ta ei pahanda. Mingi hetk ajas Martin mu üles, et voodit vahetaksin ning siis läksin magasin enda voodis veidi aega edasi.
Nüüd on vaja asjad pakkida, sest kõik inimesed tahavad vahel rännata, minna kuhugi, kus on miskipärast teist moodi. Mina lähen ka, Tartusse. Vaatan üle oma ema ja isa, venna ja õe, Liina ja Rubeni, vanaisa, koolikaaslased. Vilistlased saavad homme kokku.
Juutuub täna hommikul esimese asjana ütles mulle, et Sa võid õnnelik olla ...
Aitümakest, aitümakest.
A.
No comments:
Post a Comment