Päikesetõus

Esiteks, ärkasin ma täna mootorsae hääle peale. Nad võtavad maha puu! Nad võtavad maha puu, mis on minu akna taga :( . Selle puu, mis mulle nii suurt rõõmu valmistas, see puu oli mulle nii toeks siin, kui Tallinn minu jaoks alguse sai. Ja nad võtavad selle maha???!!!. Ma ei saa aru, miks nad seda teevad.

Vahepeal on aeg hommikust õhtupoolikusse läinud. Nad ei võtnud maha ainult ühte puud, nad võtsid maha 3-4 puud, mis mu aknasse rohelust tõid. Mu süda ei andnud rahu ja läksin õue uurima, et miks nad seda teevad. Põhjus oli, et nad tahavad aeda ümber teha ja istutavad uued puud. Linnavalitsuse luba olevat olemas. Füüsiliselt valus on olnud see päev, sest sügiseti vaadatakse ikka aknast kuidas lehed langevad, mitte seda, kuidas puud langevad. 

Eelnev nädal oli kosutav. Jaanus oli siin ja käisime kinos ja teatris ja niisama väljas. Vahel on vaja, et keegi vaatamata väsimusele ikka välja ajab kodust sind. 

24 tunnine valve oli ka. olin palavikus ja haige, lasin veeni ennast kaks korda süstida. Seal voolas C-vitamiin. Mu veenis, ma mõtlen. Aga nüüd on juba parem. Köha veel veidi on, aga see ei ole miskit hullu. Täna ööseks lähen jälle tööle.

Eile, kui valvest tulin, tegi Egon mulle süüa :). See oli väga armas. Tulla koju ja sind oosatakse seal. Ja eelmine nädal tegi Jaanus mulle mitu hommikusööki. See oli ka mõnus. Küll mind on ikka imeliste inimestega ümbritsetud. Tunnen väga suurt tänu selle eest. Siinkohal ... Mida naised vajavad? Süüa! :D . Ja seltskonda. Kasvõi niisama vaikivat seltskonda. Tore.

Ja siis pühapäeval oli Iraani lavastajate perfonkside esitlused Vaba Laval. 5 väikest lavastuselaadset asja. Väga värskendav ja kosutav oli näha midagi uut. Maarja Mitt ja Jaanus olid väga-väga ägedad seal punases majas. Hamlet ja Ophelia olid endassehaaravad, kohati koomilised, ausad, usutavad. Samuti oli suurepärane Linda Vaher, kes lihtsalt oli oma pessimismis ja arusaamatuses selline pärl, et anna olla. Arusaamatus, milles seisnes nii tohutu arusaamine. Pärast istusime veel Woody Allen'is ja ajasime juttu. Tegelikult, eks ikka need teatriinimesed ajasid, mina vaikselt kuulasin, mida neil öelda on ning kõrvutasin seda oma arvamusega. Eriti jäi mulle kõlama Rakvere teatri näitleja Tiina Mälbergi mõte Hamleti kohta, et kui Ophelia, Maarja, ütleb, et ta armastab Hamletit, siis ma usun teda! Ja kui Ophelia ütleb, et lumi ei sula kunagi ära, siis ma usun teda, sest see siirus ja ausus on täpselt samasugused. Miks ma peaksin temas kahtlema, kui minu ees seisab puhas ausus. Noh, see on nüüd küll minu ja Tiina segamõte, sest ma ei mäleta, kas ta end täpselt nii väljendas, aga minu mõte jõudis välja selleni, mis siin kirja sai. 

Alati ehk ei olegi vaja küsimusi esitada. Tuleb vaid teha ja olla ise. Aus, olemas, siin ja praegu. See on ehk mõistmise õppimise koht. Lihtsalt uskuda, sest prožektor paistab sinu peale. Oled valgustatud :) .

Aga püüan nüüd Eda ooperitunni kõrvale veidi puhata. Täna on alumisel korrusel sopran, sest soovib laulda veel kõrgemalt!

Kõige pimedam hetk on enne päikesetõusu. 

A.