Austus

Sõitsin täna hommikul tööle ja arutlesin omakeskis, et mis asi see oli? Mille jaoks see sündmus minu ellu jõudma pidi? Tundsin, kuidas mind ei austatud. See häiris mind väga-väga. Ma saan täiesti aru, et mõned inimesed väljendavad oma soovi ja ei aktsepteeri teist. Aga vahel läheb asi üle piiri! On hetki, kus on võimalik mitte nõustuda, kuid samal ajal siiski mõista. Ja tulemuseks on nüüd see, et inimene, keda ma varem austasin on minu lugupidamise kaotanud. Mul ei ole mitte mingisugust soovi temaga enam kohtuda, suhelda ning jagada oma mõtteid. Ma ei oleks elus uskunud, et võin sattuda sellisesse situatsiooni. Tuleb välja, et kõige puhul, on võimalik kõik. Õppetund, õppetund, õppetund!

Sinisilmsus ja naiivsus tuleb vist Cargobussiga Tartusse tagasi saata. Siin linnas see ei toimi 

Ma siin mõtlen, et püüan anda endast parima ja andestada ning mõista, olla aktsepteeriv kõige ja kõigi suhtes, kuid kas see ikka on kõige õigem elamise viis? Noh, vähemalt ma tean nüüd taas, et kõik võib juhtuda kõigiga. Hea on, et läks nii mitte teisiti ning hea on, et olen nüüd ettevaatlikum. 

Sain teada, et kõik inimesed ei olegi ingli kehastused.

Õppisin muidugi ka. Ehk siis, tuleb juurde õppida, kogu aeg! Vastavalt oma erialale.
Siiamaani on vastik tunne! No kurat!

21 tundi valve lõpuni.

Head,

A.