Oh, elu! Oh mu armas elu!
Ma olen nii nii õnnelik, et ma olen valmis valima ja võtma vastu paljutki, mida mulle pakutakse!
Eile kohtusin armsate kursaõdedega. Kuulasin nende lugusid ja mõtlesin, kui palju raskem võib elu olla. Ikka vist tõmmatakse paraleele, enda elu ja teiste elude vahele. Mina lihtsalt elan murevabalt siin ja praegu. Nemad on väga väga tublid, et suudavad toime tulla nii!
Ja mina. Mina kohtusin mõni aeg tagasi naisega, kellega esimesest viienda klassini koos viiulit mängisin. Mina jätsin pooleli, tema mängis edasi. Ja kuna ma olen umbes aasta mõelnud viiulile, et kuidas elu ikka tegi nii, et ma otsustasin lõpetada. Mis tekitas minus seda vastumeelsust tol ajal. Kogu see pinge ja sundimine. Küllap ma tajusin, et muusikat ei saa teha punnitades, hirmu tundes ja kohustusest. Muusika peab tegema hinge ja rõõmuga.
Ja see naine vaatas mind oma suurte säravate ja rõõmust pakatavate silmadega ning ütles, et mängime koos.
Esimese asjana laksatas kohe hirm ja kahtlus vastu pead, et ma ju ei oska! Ma ei ole 15 aastat pilli kätte võtnud. Ma ei mäleta midagi. Aga samal hetkel sain aru, et elu annab võimaluse, miks ei peaks ma seda vastu võtma. Tundsin nii suurt tänu selle ettepaneku eest!
Ja täna ma võtsin viiuli kätte! Ohjummel, milline elevus ja rõõm! Ma olen kõigeks võimeline, selline naine! Nii nii nii äge!
Ja kuna elu on väga lahke, kui tema ettepanekuid märgatakse... Ta kinkis mulle õigel ajal kohtumise minu kursakaaslastega, kellest ühel juhtub olema päranduseks saadud viiul, mida ta ise ei kasuta. Ja see armas inimene on valmis seda pilli mulle mängimiseks laenama.
Mis veel kõik võimalik on??? :)
Kehahoiakust sõltub see, kas keegi sind pikali lükkab või mitte.
A.
No comments:
Post a Comment