Mu isa kinkis mulle sünnipäevaks roosi. Ma eile õhtul leidsin, et ta oli ära kuivanud, kuigi kastmist oli ta saanud küll. Tuli see kogu roosi teema meelde sellega seoses, kuidas roos kasvab siis kui saab armastust. Nii ma siis nüüd armastan. Seda roosi. Turgutasin teda veidi, noppisin ära kõik, mis oli kuivanud. Vaatame, kas armastus aitab teda.
Sain endale siis eile viiuli. See on väga ilus ja väärikas pill. Häälde saamine võttis pisut aega, aga nüüd on ta igal juhul hääle. See on nii tore, kuidas kõik tuleb meelde. Ja hoopis teine tunne on mängida kuulmise järgi, mitte ajada poognaga nooti taga. Lihtsalt kuulmise ja tunnetuse peale annab päris toredasti uusi viise (või vanu) ritta seada. Otseloomulikult tahan veel palju harjutada, sest keha ei ole selle asendiga enam harjunud. Annab märku, et pole kaua kasutanud mingeid lihaseid. Aga ometi tuletab see kääksutamine nii mõndagi meelde, mis lapsepõlves oli.
Selline suur kasvamine on toimunud. See vist käibki täiskasvanuks saamise juurde. Lapsena ei oska märgata kõike või luua hetkedele sellist tähendust nagu praegu. Küllap siis märkab muid toredaid asju.
Inimesed on nii ägedad. Eile käisin mitmel Soolaleiva peol. Ja igal pool oli nii palju põnevaid inimesi. Naersin palju. Heatahtlikusest ikka, sest meie ümber on nii palju veidrikke, kes ise ehk ei teagi, kui erilised nad on, oma olemuses. Märkaksid ja usaldaksid nad vaid iseenast ja oma keha.
Ausus, ausus, ausus. Iseenda ja teiste vastu. Ja ausus ei ole valetamise vastand. Ausus võib samahästi olla ka vaikimise vastand. Seotud hoolimise, teadmise ja säästmisega.
Soovin endale Tallinnasse vaiba heegeldada.
Head.
A.
No comments:
Post a Comment