Guru

Eile olin tööl, pärast kahenädalast puhkust. Hommikul ärkasin naeratusega ja olin juba teadlik, et päev läheb korda. Läkski. Rääkisin paljude naistega ja aitasin neil tunda ennast oma suures elumuutuses turvalisemalt. 

Alguses oli keeruline iseenda tunnetest seejuures aru saada. Nii palju hirme on inimeste sees, mis hoiavad neid tagasi ning mis takistavad neil olla terve. Aga paljud ei ole valmis seda teadmist veel vastu võtma. Lihtsam on kannatada. Või siis, see kannatus peab neid õpetama. 

Väga mahedaid vestlusi oli eile vastuvõtus. Ühe naisega kõnelesin ligi pooltesit tundi. Jäi mulje, et ta on allergiline kõige suhtes. Tekkis küsimus, kust need allergiad küll kõik tulevad? Aga ta oli positiivne ja rõõmsameelne. Teine naine tuli kabinetti säras ja naeratas ning tal ei olnud mitte ühtegi muret minuga jagada. 

Ja siis osakonnas. Oli üks naine, kes ei rääkinud väga palju eesti keelt. Aga see mida ta rääkis oli korrektne. Mina rääkisin temaga eesti keeles ja ta on üks ülitubli naine. Nagu enamus naisi, kes sünnitama tulevad. Olin ta juures, kui valud tulid ja olid. Aitasin tal hingata õiget õhku. Ja väljendasin oma siirast usku, kui Tubli Ta on. Ühel hetkel ta sattus segadusse kogu sellest valust ja hirmust. Mina kiitsin teda ning selgitasin väga lihtsate sõnadega, kuidas oma lapsega suhelda. Ning lause peale, et ta võib tunda rõõmu, sest täna, 22.04 saab olema tema lapse Sündimise päev :) . Sellepeale naeratas ta läbi pisarate ning ütles JAH! Seejärel surus hambad patja ja elas taas 60 sekundit valus. Lapseke sündiski paar tundi hiljem, käsi põsakil. Ning sündimise kellaajaks sai 4.44! 

Hommikul rääkisin bensukas juttu ühe võõra tüdrukuga. Me ei saanudki oma rataste rehve täis pumbatud. Soovisin talle kaunist päeva ja sõitsin pisut pehme esirehviga 100 aastasel rattal koju.

A.