Tundub, et tuleb aeg, mil tuleb midagi ära tunda, eelkõige eneses ...
Tõenäoliselt tõmban ma oma olekus ja energias seda kõike endale ise ligi, sest kui see nii ei ole, siis on ikka päris kehvasti.
Nimelt olen kokku puutunud viimastel nädalatel mitme foetus mortusega... ehk siis surm on õhus. Ja nüüd on siin üks imearmas vastsündinu, kes on valudes, sest ta on sõltlane. See on ikka päris kohutav, kui hoiad käes ühte väikest piiritut olendit ja ta valib tunda sellist valu ja piina, hüsteeriat. Terve osakond kajab tema krääksuvast väsinud häälest.
Ja mina mõtlen, miks üldse me valime kõike seda mida valime.
Äkki peaks metsa puuotsa kolima ja korilaseks hakkama. Kuigi ka sellisel juhul võivad tulla seakatkus metssead ja pahandust teha.
See on ikka mingi haavatavuse teema. Enesekaitse on jäänud tahaplaanile ja kõik muutkui poeb minu sisse igast väiksemast preost, mis mu seest paistab.
Aga optimismi ka veidi: Ostsin lõpuks lennupiletid jära ja ootan pikisilmi kuu lõppu, et saaks lennukisse istuda ja minema lennata. Ajee!
A.
No comments:
Post a Comment