Tartu ja Hansapäevad. Nüüd siis olen ennast natuke rohkem kurssi viinud ja mõtted rändavad Hansapäevade lainel. Samuti olid Riigikogu valimised. Sain ka oma kodanikuhääle väikeses külakeskuses ära anda. See on armas, kuidas ikka ja jälle samad inimesed istuvad seal ja võtavad allkirja.
Eilne päev oli kuidagi väga kiire. Palju juhtus. Tallinnasse jõudes oli taas üks Hansakoosolek vaja arutlemist ning siis hilisõhtune kino. Ma olen täiesti eufoorias ja vaimustunud. Filmiks siis on Whiplash. Uskumatu, mis näitlejatööd. Täiesti ebareaalne film. Terve filmi vältel ma olin nii pinges, et see võrdus nädala aja jõusaalitreeninguga, mul on tunne vähemalt selline. Väga humoorikas ja samas terav ja närviajav. Filmi lõpus olin nii väsinud, nagu oleks veeall hinge kinni hoidnud nii umbes 2 tundi. Ja kinos oli kaks inimest, alguses :P
Aga nüüd tuleb alustada 20 tunnise tööpäevaga ja siis juba jälle kodu ja uni ja kõik muu, mis pakub.
Ahjaa. Märkan ikka nendes mäetippudes veedetud hetkedes, et tundub, nagu alla ei peaks kunagi tulema. Seal üleval on ju nii hea. Kuidas ometi on võimalik üldse see, et kui inimene on jõudnud nii kõrgele, peab ta ühel hetkel alla tulema. Aga siis läheb nädal paar mööda ja juba avastadki, et endale märkamatult on elu sind sealt tipust alla lükanud ning on vaja jälle üles ronima hakata, et saaks natuke aega tunda seda tuuleõhku, mis tuleb igalt poolt. Et näha seda maailma hoopis kõrgemalt, kus mäenõlvad ei piira vaadet. Oeh, töötan edasi, et jõuaks jälle kõrgustesse.
Sest, mis kõik veel võimalik on?!
A.
No comments:
Post a Comment