Hommikul kella 8 ajal võttis Margus mind peale ja siis liitus veel Paul. Reval Caffest kohv ja pirukas ning Tartu poole teele. Autosõit kulges erinevatel teemadel vesteldes. Palju rääkisime Martinist. Põltsamaal võtsime veel peale ühe mehe, kelle nime ma Marguse käest mitu korda küsisin, aga meelest läks ikka ära. Igaljuhul tema oli nn. esotüüp. Ja see on öeldud täiesti neutraalselt pinnalt. Temale meeldis rääkida.
Tartus käisime ostsime valgeid roose ja jalutasime Margusega Asianisse. Seal ootasid meie sõbrad, need kellega koos ikka aastaid tagasi palju hängitud sai. Sõime, jõime, meenutasime Martinit. Ja kohale tuli ka Robert, sellest on eriti hea meel. Ma polnud teda nii kaua kohanud ja kuidagi hea tunne oli jälle näha.
Siis oligi aeg sammud kiriku poole seada. Mulle meeldis see, et me naersime. Olime heas tujus. Kirikus muidugi naer lakkas. Seal oli kõik reaalsem. Inimesi oli tulnud ikka päris palju. Meie naer küll lakkas, aga Martin naeratas ühel väga ilusal ja kevadisel pildil, mis oli asetatud tema kirstule.
Surm ei ole minu jaoks hirmutav. Mul on Martini suhtes väga rahulik tunne, ma arvan, et tema hing on leidnud rahu, mida ta siin ei leidnud. Paul mängis väga-väga kaunilt 431,37 häälestuses kitarri. See oli tõesti kaunis ja ma usun, et Martin nautis seda rahu tekitavat muusikat ka.
Kirikuõpetaja kõneles lugusid Martini lapsepõlvest ja lugudest. Pooli neist oli Martin mulle ise jõudnud rääkida, aga pooli ma ei teadnud.
Väga rahulik ja ilus oli see ära saatmine. Väga paljud inimesed Armastavad. Väga paljud inimesed hoolivad, mõtlevad, tunnevad.
Kui mina mõtlen Martinile, siis Ta aitas mind mu Tallinna elu alguses. Ta pakkus abi ja oli alati heatahtlik. Ta oli ka veider ja rääkis asjadest, millest ma aru ei saanud, aga see oli kõik omamoodi tore ja õpetav. Meie pikad vestlused ja mõtetevahetused jõudsid vahel tõelistesse kõrgustesse. Martin ütles ikka, et tal on väga hea meel, et ma siin olen, sest ma olen sellesse kohta kuidagi hea aura loonud. Toredad olid need harvad korrad, kui ta minu kuuldes pilli mängis. Ta oli tegelikult häbelik. Kuid samas ta teadis, et ta tahab hakata ka ise enda muusika taustal laulma. Ja siis ta laulis. Tegi häälitsusi ja jauras ringi. Mina vaid muigasin, sest see oli nii äge, et ta seda tegi. Ta lubas mul oma korteris teha kõike, mida ma vähegi tahan, kaasa arvatud kappide ümber tõstmine ja omavoliliselt asjade ära viskamiseni. Martin õpetas mind rohkem uskuma. Uskuma sellesse, mida inimsilm ei näe, aga usaldades tunneb. Ma olen väga õnnelik, et mul on olnud privileeg tunda kahesugust Martinit. Seda aastategust ja nüüd siis tema elu viimase nelja kuu jooksul ka uut Martinit. Ma endiselt arvan, et inimesed ja hetked, olukorrad on iga kõigi elus põhjusega. Õppida, õppida kõigest ja õppida kõigilt.
Autoga tagasi Tallinna liikudes oli autos sama seltskond, kes Tartusse sõiteski. Esomees muutkui jagas ja jagas ja jagas, kõike mis tema mõtteis ja meeltes toimus. Kui ma temaga esmakordselt kohtusin, hommikul siis, ei tundnud ma ennast tema energias väga hästi. Kuidagi sügavalt sisse ja välja hingama pani. Mõtlesin sellele, et miks küll nii. Huvitav. See mees ei vaadanud mulle hommikul kordagi ka otsa, kuigi ma paaril korral püüdsin temaga silmsidet tekitada. Tahtsin lihtsalt teada, mis värk on. Margus muutkui küsis ja tema vastas. Mina vaikisin, kuulasin ja vaatasin aknast välja. Kohati kõlas ta nagu Martin. Kohati veel rohkem teist moodi. Nüüd ta juba julges mulle otsa vaadata. Mingitel hetkedel rääkis ta asjadest, mis justkui olid mulle öeldud, tundsin ka ta pilku enda seljal. Ahjaa, ennist rääkis ta ajast tagasi minemisest oma füüsilise kehaga ning inimeste mõtetest läbi nägemisest. Vaatasin siis aknast välja ja mõtlesin sellele kõigele. Jah, selles jutus oli väga-väga palju tõtt. Kuid väga palju infot oli ka väga teistsugune. Õppetund seisnes selleks, et tuleb jääda neutraalseks. Kuulata inimest, kes tunneb, et peab jagama, ning seejuures osata olla oma nullpunktis. Sest tõde ei seisne mitte selles, mida ta räägib, vaid selles kui palju ma valin sellest infost enda tõeks üle võtta. Sest igas oleviku hetkes elame me iseenda tões ja parimas soovis. Kui me oskame.
Margus tegi ühel hetkel akna korraks lahti ning sulges siis taas. Ma ütlesin, et näe, üks minu käsi läks külmaks, teine jäi soojaks. Selle lühikese ajaga. See mees palus mul enda külma käe korra tema pihu peale panna, nii et nad teineteist ei puuduta. Mulle meenus kohe hetk, mil Martin mulle sama tegi. See mees palus mul mitte midagi mõelda, vaadata enda ette ja mitte midagi mõelda. Otseloomulikult jooksid minu silme ette kõik seosed selle hetkega, mis on juba minevikus olnud. (Olen sellest siin ka kirjutanud). Ja seejärel palus ta mul selles lahti lasta. Ma ei öelnudki midagi. Ei hakanud jagama oma avastusi sellel lühikesel ajahetkel. Võib-olla oli ka see üks hetk, mis pidi jääma ainult mulle.
Pragu istun siin, oma koha peal. Üksi, korteris. Või siis mitte nii üksi. Aknalaua peale süütasin Martinile küünlad, tema kivide vahele. Õues on väga tugev tuul. Korter kraksub ja naksub. Aga mina olen rahulik. Ma tunnen rahu.
Kallis Martin, ma Soovin, et Sa saaksid nüüd ehitada oma unistuste laeva ja seilata hingepaitavates paikades. Head teed Sulle ja kohtume veel!
A.
No comments:
Post a Comment