Kohtusin üle pika aja oma kursaõdedega. Üks neist töötab Tartus samas osakonnas kus mina siin. Erinevus on suur, on tajutav, aga mis ma teha saan. Saan vaid loota ja paluda, et kõik läheks parimal võimalikul moel. Täna jõudsin Tallinna tagasi, nii palju haigeid on osakonnas. Ja just neid rasedaid kellel on suur mure, oma lapse pärast, sest rasedusnädalad jäävad enamikel siin 17-30 vahele. See on vähe, see on väga vähe alles! Töö endiselt armastab mind.
Ja alates veebruarist pean hakkama tegema rasedate vastuvõtte raseduskeskuses. Ma ei taha seda üldse. Kohe üldse ei taha, aga ma ei suuda ka enam tuuleveskitega võidelda. Lihtsalt ei jaksa. See teeb natuke nukraks, eks ma üritan ikka jääda optimistlikuks ja leida mingeid toredaid aspekte selle kõige juures, aga nukraks teeb ikka ja tekitab enneaegseid kortse näkku, kulmude vahele.
Ja M. on endiselt kadunud!!! Mis mõttes, kuidas saab nii maapealt ära kaduda, et mitte keegi, mitte kuskil ei tea mitte midagi??? Ma lihtsalt ei suuda sellest aru saada, isegi mingit vihjet kusagilt ei tule. Oeh.
Üldiselt on energia kuidagi otsas täna. Ehk homme on parem päev.
A.
Mis veel võimalik on?
No comments:
Post a Comment