Väljas oli alles öö. Kell siras punaselt ja ütles ajaks 3.50. Istusin bussi, kus oli peale minu veel üks reisija. Emps seisis ja ootas, kuni buss liikuma hakkas. Ma ei tea, aga minu silmad on märjad ja alustan enda 26 eluaasta esimest päeva.
Ma ei tea, miks ma nutan. Ma nii hästi mäletan seda hetke, kui kujutlesin, et seljakott on pakitud ning astun enda esimesed sammud sellel teel. Tegelikult on see hoopis teine tunne. See on tunne, mis on segatud rõõmu ja hirmu ja teadmise ja kohaloluga. Täiesti uus tunne.
Nüüd istun lennujaamas. Püüdsin siin leida endale vestluskaaslase järgnevateks tundideks, aga tema otsustas Copenhagen'isse sõita ... Eks ta tundus ka pisut pilvede vahel oleva uduna, heas mõttes ...
Ühel heal päeval tuleb järg.
...
Täna on olnud hea aeg. Mind külastasid minu elu kaks väga olulist J-inimest. Üldse on mu elus väge palju imelisi J-inimesi. :)
Õpin, õpin kogu elu ja kurat, ma jõuan iga päevaga lähemale!
Head, :)
A.
No comments:
Post a Comment