Oli 24. jaanuari varahommik, kell äratas mind 6.15 ajal, nagu ikka. Imeline päev, imeline aeg. Tundsin ennast kuidagi eriti puhanuna ja hästi. Kõndisin tööle ja taevas olid tähed, ilus. Minu tööpäev kestab täpselt 24 tundi ja homme seda aegu hakkan tööl otsi kokku tõmbama ja jalutan seda sama teed pidi tagasi otse oma voodisse!
Tööl oli üsna rahulik. Oli tegemist, aga ei midagi liiga kiiret liiga ulmelist. Lugesin isegi natuke raamatut. Tegin ühe naisega palli peal harjutusi, aitasin leida asendeid, puhuda valu üle.
Kella 17 ajal helises telefon. Teadsin kohe, et L., 2,5 tunni rongisõidu kaugusel, hakkab sünnitama. Tema sõnade järgi muidugi oli tegemist ettevalmistavate ja umbes 12 minuti järel olevate ebamugavate kontraktsioonidega, aga need ei olevat veel üldse valusad. Ütlesin, et otsin kohe kellegi, kes saaks tulla mu asemel tööle. Leidsingi. Leena sai tulla alates kella 19st. Kell 18.06 helistas L. uuesti, öeldes, et läksid haiglasse kontrolli ja juba 6 cm avatust. Pagan, sel juhul ma ei jõua ju kuidagi kohale.
I
Okei. Helistasin Leenale: "Sorry, mine siiski koju tagasi, ei ole mõtet tulla, sest mu sõbranna juba sünnitab." Seejärel ootasin uudiseid pisikese inimese sünnist. Tundsin samal ajal, et töötan vales haiglas, sest oleks ma teises haiglas olnud, oleksin ehk jõudnud kiiremini reageerida. Mõne aja möödudes tulidki uudised pisipoisi sünnist. Tublid, tublid teistkordsed lapsevanemad! Palju õnne! Ülejäänud öö möödus rahulikult, tegin enda süstid ja jälgimised ära ja sain isegi pisut pikutada. Hommikul kella 8 ajal jalutasin mööda tühjasid Tallinna tänavaid kodu poole ja mõtlesin elu imelisuse üle.
II
Ok, aga Leena oli juba kodust välja tulnud ja nõme oleks olnud talle helistada ja öelda, et mine ikka koju tagasi. Mis seal ikka, proovin, ehk jõuan. Seejärel tegin kõne M-ile, kellega oli kokkulepe, et kui sünnitus pihta hakkab ja mind vaja kiirelt toimetada teise Eesti linna, siis tema on autojuht. Otseloomulikult ei võtnud ta esimesel korral vastu, helistas 5 minuti pärast tagasi. Ütlesin, et tõenäoliselt on laps kohe-kohe sündimas ja et enam pole vist mõtet tal kiirustada. Lõpetasime kõne, kuid 5 minuti pärast helistas ta uuesti tagasi, et ta on ju lubanud ja kuidas me ikka nii saame, et me vähemalt ei proovi. Tuli võttis mind Baltast peale ja hakkasime linnast välja kimama. Suurepärane ilutulestik oli linna kohal ja meie tundsime rõõmu, et täna on taaskord sünni päev! Kõik valgusfoorid olid punased, no miks, miks küll?! M. helistas enda sõbrannale ja tühistas õhtuse koosviibimise tema korteris, kuhu pidi tulema igasugust rahvast. Ütles, et laps sünnib ja kahjuks on vaja sõita linnast välja. Aga meeleolu oli ülev. Kell oli selleks hetkeks saanud 19.15. Saatsin veel sõbranna mehele sõnumi kell 19.19, et ma kiirendasin protsessi, olen 21ks kohal, et ärge teie kiirustage. Olime umbes 20 km linnast väljas kui sõbranna mees helistas. Kell oli 19.52. Küsis mitmes peatus mul on, sest tema arvas, et tulen endiselt rongiga. Ütlesin, et peatustest pole aimugi, et sõidan autoga. Tema vastas see peale, et sõitke rahulikult, 19.19 sündis pisipoiss ära. Põmmm ... me M-iga tundsime nii suurt rõõmu, aga samas jooksis juhe ikka täiega kokku. Soovisime õnne ja sõitsime edasi. Seejärel otsustasime, et ei ole mõtet sõita pragu siis sinna, sest haiglasse sisse me nikuinii ei saaks ja las värske ilmakodanik olla oma vanematega rahus oma esimestel tundidel ja päevadel. Pöörasime otsa ringi ja hakkasime Tallinna poole tagasi sõitma. M. tegi kõne, et koosviibimine tema juures siiski toimub ning kuna minu õhtu osutus selleks hetkeks juba plaanidest täiesti väljunud olevat läksin ka mina sellele minu jaoks võõraste inimeste heatujuõhtule. Käisime M.-iga poest läbi, sesisime riiulite vahel ja saime aru kui absurdne see kogu olukord on. Juhe oli nii koos ning otsuseid ei osanud üldse teha. Valisime punased veinid ja mingeid suupisteid ja läksime M-i juurde.
Õhtu oli meeleolukas. Kõnekeeleks oli inglise-, soome- ja prantsuse keel. Kuulasin inimeste reisilugusid ja mõtlesin väikese poisi peale, kes oli siia ilma otsustanud kiiresti tulla. Õhtu lõppes endalegi ootamatult klubi Stuudios. Seal ma muidugi kaua ei olnud, aga pidevalt liikus peas muigamapanev mõte, et isegi siis, kui kõik tundub nii paigas võib kogu planeeritu muutuda hoopis millekski muuks. Elu on spontaansus ja seiklus.
Palju õnne sünnipäevaks väike armas poiss! Tulen Sind varsti tervitama.
Niisiis, milline otsus vastu võtta? :)
Head,
A.
No comments:
Post a Comment