Hommikud on rasked, sest uni tundub lõputu, aga siis tuleb mõelda üks kaunis mõte, üks kaunis tänu. Elu on praegu üsna hämmastama panev. Õhinat tekitav. Tööl on põnev. Olen tegelenud mõtte ja teadmisega, et varsti pean hakkama tegema midagi, mis mulle üldse ei sobi, ronima taas välja oma mugavustsoonist, kuhu ma alles ennast sättima jõudsin hakata. Aga see on sellegi poolest suurepärane, et inimene on võimeline oma mõttega looma põrgu ja paradiisi. Nüüd püüan suhtuda töösse, mida varsti nädalas korra tegema pean hakkama ootusega. Sest iial ei tea, mis võib ilmuda silmapiirile siis, kui jõuan sellest raskest ja kivisest mäest üles.
Mulle meenub eelmise aasta 5. mai hommik. Ärgata tuli väga vara, et jõuda õigel ajal pilvede peale. Meid ootas ees umbes 600 meetrine tõus, see oli kivine, kruusane, okkaline. Aga see hetk, kui helistasin enda emale, ise hingeldades nagu segane, et soovida talle imelist sünnipäeva, ilmus tol hetkel veel minu pea kohal olevate pilvede vahelt päikesekiir. Ma tundsin sel hetkel igat oma keha rakku, igat oma hingetõmmet ja tohutut rõõmu.
Niisiis, tuleb ärgata väga vara, et kõndida üle kivide, põldude, läbi okaste, sõnniku, sambla, metsa ..., et jõuda õigeks ajaks pilvepiirile ja näha maailma tipust hetke, kuidas algab uus päev. Sel hetkel, seal, üleval, koos päikese ja täieliku vaikusega, sest isegi lind ei lendanud nii kõrgel, sain ma tunda kirjeldamatut. Sosistasin õhku palve, et ma ei unustaks seda hetke mitte kunagi. Et ma suudaksin seda meenutada igal raskel või kergel hommikul ja minna magama rahulolu ja tänutundega, et homme hakkab uus päev ja rännak ei lõppe kunagi.
A.
No comments:
Post a Comment