Jaah, ma kuulen südamelööke igal pool, igal ajal. Kõige selgemini kostuvad nad veel sündimata laste rinnust, sest tänapäeva tehnika aitab sellele pisut kaasa. Aga ma kuulen südamelööke.
Täna hommikul nautisin enda järjekordset puhkepäeva. Väljas oli päike ja võtsin enda logiseva, koliseva, kriiksuva jalgratta ja läksin kuulama linna südamelööke. Ostsin endale uue kleidi ja kaelaehte, kõndisin mööda vanalinna põksuvaid munakiviteid ja lasin päikesel naeratuse enda näole paitada. Põksus, ümberringi. Siis jõudsin koju, panin selga oma uue värvilise kleidi ja kaela uue ehte, lasin muusikal kõlada, tegin süüa. Täitsin pokaali, naeratasin, vaatasin filmi ja minu seest kiirgus miskisugune tunne, et kõik on võimalik. Praegu istun siin küll oma uues kleidis, suled kaelas rippumas, ja mõtlen kuna küll. Aga samas on minus teadmine, et südamed jäävad põksuma. Spontaansus jääb minuga, see on minust läbi kasvanud. Ühel hetkel on tunne, et pea - õige pea - olen ma seljakotiga teel - olgu see seljakott siis milline tahes. Kusagil, kus kunagi olnud pole. Ja on palju neid, kes rändavad, sest usuvad, et mujal on parem. Aga mis tegelikult tõde on?
Küsimused käivad peast läbi, manipulatsioon maailmaga.
Hõljuda välja sellest raamist ja teada. Lihtsalt teada, see on imeline. Alati jääb valik, kõike saab, aga täpselt nii palju, kui ma valin. Nii palju kui tahan ning soovin oma ellu. Ja mis kõik veel võimalik on, olles samal ajal kerguses ja rõõmus?
Heh, tantsin nüüd natuke küünlavalgel ja jään südamelööke kuulama.
A.
No comments:
Post a Comment