Mul on täna üksiolemise päev ja väga mõnus on. Täiendan ennast korrates vajalikke teadmisi, et neid varsti edasi anda ja jagada. See on nii põnev, kuidas ma praegu loen neid materjale hoopis teise tunde ja suunitlusega. Praegune olukord tundub lihtsalt nii palju reaalsem kui koolis oldud ajal. Õppida, õppida, õppida ja siis oma õpitut edasi jagada. Tarkusejagaja. See võiks olla inimese teine nimi. Maailm täis tarkusejagajaid.
Eile käisin Estonia kontserdimajas kuulamas Marit ja Curlysid. Nad on ühed ääretult mõnusad tarkusejagajad. See lihtsalt on nii armas. Tundsin salamisi enda sees uhkust, et olen ka kunagi nende kahe kauni naishingega üheskoos viiulit mänginud. Ajad muutuvad, nemad jäid muusika juurde, mina valisin tol hetkel teise tee. Aga muusika on ikka mu sees olemas, see kasvas külge juba lapsena. Võib-olla ei suuda ma küll ennast muusikaliselt nii jagada nagu nemad seda teevad, aga sellegi poolest jääb see tunne alles. Süda taob rütmi kaasa, vahepeal esineb võib olla küll arütmiaid, aga see ei loe :).
Üleeile käisin vaatamas ka Savisaart. No-teatri uus rahategemise projekt. Ma ei oska sellest nagu midagi arvata, ei olnud halb, ei olnud hea. Lõppkokkuvõttes ei saanudki aru, mis selle tüki tagamaa oli, miks seda tehti. Aga seejuures oli väga tore viibida esmakordselt Nokia kontserdimajas. On alles suur peletis ehitatud. Ikka võimas.
Aga nüüd, uued teod tahavad tegemist. Võib-olla tekitab küll pisut kõhedust, et kas ma ikka saan sellega hakkama, aga tegelikult ma ju tean, et saan küll, miks ma ei peaks saama.
Avastasin enda jaoks midagi mahedat Eesti muusikamaastikul. Tore, selle taustal on väga mõnus targaks saada. Vähemalt täna.
https://soundcloud.com/mick-pedaja "Ärgake" on üks väga mahe looming.
Kooskõla,
A.
No comments:
Post a Comment