Siis tundub, et naer ja rõõm on ainsad, mida tuleks kinkida ja jagada. Kõigile. Anda, ainult anda. Nii ta käib. On olnud imelised valged Jõulupühad. Ma olen saanud olla kodus, koos perekonnaga. Olen andnud ja olnud.
Eks neid mõtteid ikka ole, aga samas, see käibki kõige juurde. Kasvamine, mõistmine, analüüs.
Tahaksin veel välja mõelda lahendused mõnele olukorrale, mis praegu üsna päevakorras on, annan endast parima.
Täna sõidan tagasi Tallinna ja töötan sellel aastal veel 48 tundi. See on alles jäänud aastast ehk neljast päevast kaks ööpäeva. Aga see oli minu valik, sest koos oldud aeg perega, oli liiga väärtuslik, et seda mitte kasutada. Ja Tallinnas saan ma sünnitusmajas olles aidata perekondi, et nende järgmise aasta imed saaksid sündida, saaksid teoks.
Ma ei ole kindel, kas vastutus on nii suur, kui elada üksainus kord. Kareva ütleb, et on. Aga kui ikka uskuda, uskuda, usaldada, siis ehk annab üks kord elus lihtsalt läbi aja kulgeda. Võttes aega, olla ajas.
Head aega,
A.
No comments:
Post a Comment