Kolmapäeval tegin ennast kaunimaks ja ootasin, kuna LauLi ja Vinc helistavad, et külaskäik on lõppend ja aeg aega veeta. Ei jõudnudki ära oodata. Poole 12 paiku läksin üksi Clazzi istuma. Kuulasin, kuidas Vilgatsi Kaire laulab ja mõtlesin, et võin üksi vabalt ajas olla küll. Mõne aja möödudes nad siiski minuga liitusid. Ja see oli üks ütlemata humoorikas ja alkohoolikas hilisõhtu. Naeru ja kakerdamist sai täitsa korralikes kogustes.
Järgmisel päeval ärkasin vahetult enne seda, kui oli tarvidus lennujaama minna, sest suurepärane üllatuslooline Alex saabus meie maale. See oli hoopis teistsugune kohtumine, kui olin arvanud. Kõik oli sama, aga ometi nii teine. Ikkagi tee, aga teine tee.
Kõndisime mööda vanalinna ja jõime kohvi. Kuna LauLi ja Vinc olid eelmisest päevast veel veidi paigast ära sain ma nendega alles õhtul kaubanduse keskel kokku. Enne seda olin muidugi Alexiga plaani läbi töötanud, kuidas üllatust teostada.
Hah! See oli suurepärane. LauLi oli uskumatuse seisundis peale seda kohtumist. Aga seda ei saa kirjakeeles edastada.
Igal juhul õnnestunud üllatus.
Käisime veel Tartus ja Tõrvandis ja nautisime seda suurepärast jääkülma ja märga talvesügisilma. Igal hommikul läksime magama alles 5-6 ajal, sest juttu jätkus kauemaks. Ja Ma olen väga tänulik kõigile inimhingedele, kes sel ajal koos meiega olid ja kes nautisid seda aega.
See kõik oli lihtsalt väga oodatud aeg, mis osutus ootamatusi täis olevaks.
Vahel on vaja et läheks nii, et oleks teisiti.
Pühapäeval läks Alex taas lennumasinasse ja kimas tagasi kooli, mis asub Saksamaa pinnal. LauLi ja Vincuga sain täna veel kokku. Käisime eragiidiga Tallinna tuuri tegemas. Uskumatu kui palju on meie ümber, millest me tegelikult midagi ei tea. Kuidas igas paigad on peidus üks suur ja hämmastav lugu.
Mingis mõttes on see endiselt tee. Käisin viimase 4 päeva jooksul kolmes kirikus. Ja tunne oli nagu oleks käinud kirikus.
A.
No comments:
Post a Comment