Mis siis, kui mitte kunagi ei ole nii nagu paistab...

... ja alati on kõik täpselt nii nagu paistab?
Air-Dalbegist tulime ära. Minu enesetunne muutus päev päevalt paremaks - kergus - tõde.
Sõitsime mööda rannikut ikka lõuna poole. Peatusime erinevates linnades Airbnb kaudu ja otsisime samal ajal tööd. Väga armsad väikesed linnad jäid teepeale. Koopad ja Fraser Island. Selle kohta võiks öelda, et väga ilus oli, aga huvitav, et inimesed valivad selle kahe päevase tuuri peale sellise summa välja käia. Kes iganes valib sellele saarele minna, siis seal on avastamist ka omaette küllaga. Tõsi ta on, et saar on üleni liivast ja vihmametsast koosnev ja sinna tuleb minna 4veolise sõiduriistaga, aga seda saab vabalt rentida ja ise endale üks mõnus seiklus korraldada. Meie valisime küll ekskursija, aga kui peaks veel olema võimalus sinna minna siis läheks omapead.
Saime seal tuttavaks väga lahedate sakslastega, kes annetasid meile palju oma kraami, mida nad enam ei vajanud, sest sõitsid tagasi Saksamaale. Nüüd on meil isegi väike grill ja kartuleid.
Seejärel kimasime Brisbane, sest saime ühe tööintervju. Lootuses, et saame töö ja elamise ei olnud me öömaja otsinud.
Esiteks: see linn on nii kuradima suur. Siin elsb 1.6 milj inimest. Juhhuuu, mis veel võimalik on???
Teiseks: töövestlus ei tekitanud ei minus ega Lauris kerguse tunnet. Otsustasime valida enamat.
Kolmandaks: kuna kell oli juba palju olime öömaja otsimisega hiljapeale jäänud - polnud öömaja ja kõht oli tühi ning linn oli suur ja parkida ei saanud kusagil. Lõpuks vaatadime vaateplatvormil linnatulesid ja täiskuud ning otsustasime hosteli kasuks.
Neljandaks: hostelis oli üks armas tüdruk, kellega vestlesime olukorra sunnil päris pikalt. Bookisime siis interneti kaudu endale 8-inimese tuppa 2 voodikohta. Läks hästi, et me enne tüdrukuga sõprust olime teinud, sest meie õnneks andis ta meile hoopis eraldi toa, kus saime täitsa omaette olla. No läksime siis kolmandale korrusele tuppa number 37. Oo, mõnus, aga siis taipasime, et midagi on mäda. Tuba oli koristamata, isegi kellegi ülikonnad rippusid toas. See ei saa ometi tõde olla. Ei saa. Läksime uuesti alla - saime uue toa. Jäime peaaegu lifti kinni ja üldse oli see üks naljakas ja huvitav seiklus. Ei taha teps mitte olla nendes hostelites, kus elab liiga palju inimesi üksteise seljas.

Aga jaa. Järgmisel päeval kasutasime juba taas Airbnb varianti ja leidsime mõnusa öömaja asiaatide juures. Luksuselamine. Kaks ööd olime seal ja nüüd leidsime ühe ägeda hipiseltskonna, kes elab kesklinnast 30 minuti jalutuskäigu kaugusel ja on soodsam kui siiani selles linnas olnud on. Tegid meile täna õhtusöögi ja ajasime juttu. Väga toredad noored, kõik kohalikud. Maja on suur, igal pool ripuvad ägedad hipividinad ja unenäopüüdjad, köök on igasugu ravimtaimi täis ja üldse tundub siin üsna kodune. Ei mingit luksust aga kõik vajalik on olemas. Kuidas saab veel paremaks minna? Ja tüübil on oma garaažis muusikastuudio. Siin on palju tervenemise, jooga ja muid tarku raamatuid ja telekat ei ole. Imeline!!!

Algul tundus Brizzy üsna suur ja kõle ja pigem ebamugavustunnet tekitav linn, aga praeguseks hetkeks on olukord muutunud. Mis kõik veel võimalik on? Mis siis kui kõik on nii nagu paistab, aga mitte miski pole nii nagu paistab?

Eks näis, mis elu meile veel pakub, aga see koht tundub mõnus ja kodune. Praegu on aeg kerra tõmmata ja pilte saab fbst näha.

A.