Nüüd oleme siis töötanud sandlipuude kallal pea 2 nädalat. Keha hakkas kohe reageerima allergia, valu, pinge jms. näol. Huvitav. Suur palk, mida meile lubati, osutus selleks, et kui 9-12 tundi füüsilist tööd teha rügad, saad enam vähem summa, millest räägiti. See selleks, mu keha ei olnud lapsena ka nii sinikaid ja koorikuid täis kui praegu. Mis veel võimalik on? Mida ma veel saan valida? Põhjendusi oli lihtsalt nii palju, et mitte enamat valida vaid olla rahul sellega mis on ... on ju halvemaski olukorras inimesi. Ja tegelikult on siin ju mõnus. Ning inimesed on ka ilusad ja head.
Aga mina olen tänulik, et mind ümbritsevad need, kes vajalikul hetkel tõuke annavad. Keha juba ammu kisendas, et miski muu on veel võimalik. Midagi enamat on võimalik. Palun vali ometi! Kui kõvasti ma pean sulle haiget tegema, et sa midagi enamat valiksid???
Valust ja pidevast ebamugavustundest tingituna tekkis kurvameelsus ja igatsus.
Siis suunati meid veel väiksemate sandlipuude peale, mis on füüsiliselt veel raskem ja aeganõudvam kui eelmised puud ja ühe puu eest saame küll 5 senti rohkem, aga üldkokkuvõttes vähem. Ka Laurile ei sobinud see töö, mis viis ta täna selleni, et ta ütles ülemusele, et tema seda tööd teha ei taha. Edasi läks asjade kulg nii, et järgmisest nädalast alates me enam siin ei tööta ja vaatame kuhu meie armas Camry meid järgmisena viib.
Tõde on see, et tegelikult ma küsisin seda ja mõnda aega - küsisin muutust. Ja mida me nüüd valida saame?
Ja veel. Mul oli sünnipäev. Imelised sõbrad tervutasid mind sünnipäevahommikul ja päeval ja õhtul ja tundsin väga suurt tänulikkust ja rõõmu. Küpsetasin ja kokkasin enda siinsetele inimestele ja õhtu oli mõnus.
Aitäh kõigile, kes meeles pidasid ja mis veel kõik võimalik on ?
A.
No comments:
Post a Comment