Nii. Vahepeal käisime siis kõige balimas linnas, mis sellel saarel asub. Meie jaoks oli see pigem selline hästi turistidele kohandatud linnake, kus oli palju poode, söögikohti, turiste, poode, joogatajaid ja kunsti. Väga armas linn, aga teha ei olnud meil seal suurt midagi. Mingis mõttes on tekkinud rutiin - ärkan, söön, sõidan rolleriga ringi, söön, ujun, söön, lähen magama. Eks mõnes mõttes ole siin juba kaua oldud ka. Tundub, et kõik me juba veidi ootame Austraaliasse jõudmist ja tööle hakkamist.
Ubudis olime kaks ööd. Ringi jooksvad kekod, putukad ja muud loomad ei häirigi enam nii palju. Ja kui söögi seest kärbse leiad ei tõuse enam kulmgi.
Suured vihmad on siin alanud, mis ujutavad tänavaid üle ja uhuvad kogu sodi tänavatelt ookeanisse. Enam ei ole vesi nii sinine kui ta algul oli - nüüd pigem ujuvad vees vastu tänavatelt tulnud mustus ja sodi. Kaugemal on muidugi puhtam.
Praeguseks oleme jõudnud tagasi Pecatusse ja Padang Padang breeze. Siin on mõnus - tööotsingud käivad. Lauri sai just mu inglise keelse cv valmis ja Laura saadab juba usinasti cvsid.
Mida on tarvis selleks, et me kõik 3 leiaksime meisse eriti panustava töö, mis oleks lihtsalt nii huvitav ja lõbus, et me poleks eales arvanud, et selle vägevuse eest saab veel nii palju raha ka? Hehee.
Täna plaanivad Laura ja Lauri veel surfama minna, mina loen siis tõenäoliselt kaldal mõnusasti raamatut.
Igal juhul veel mõned päevad ja Austraalia ootab.
Järgmine kord juba sealt ...
Nb! Kuna nett on üliaeglane huvitaval kombel, siis ma seekord pilte üles laadima ei hakka. See võtaks tunde.
Ja eks see igatsus ole ka ikka natuke tekkinud... mis veel võimalik on?
A.
No comments:
Post a Comment