Ärgake

Kuulan siin Mick Pedaja laulu Ärgake ja tundus, et võiks avada selle lehekülje, et siia midagi kirja panna. See on huvitav. Viimasel nädalal olen olnud üsna neutraalses olekus, neutraalses punktis.. Lihtsalt olnud, natuke ehk tüdinud ja emotsioonitu. Ei rõõmu, ei kurbust, ei viha, ei midagi. 

Lihtsalt elanud selles hetkes nii. Ma ei ole kindel, mida sellest arvata. Ühelt poolt on ju olemas hetk, see olevikuhetk, milles ma ikka tahan elada. Aga see ei ole kindlasti mitte neutraalsus, milles ma tahan eksisteerida. Eile ütles mu mõistus mulle ühel hetkel, et äkki sa oled liiga paljust lahti lasknud, liiga palju tagasi saatnud sinna kust ta pärit on ja äkki sa saatsid sinna tagasi ka kõik hea, mis sinu ellu kuulus. Sest oli ju rõõmu ja naeru ja optimismi seal koguaeg, igal pool.

Aaah, tõenäoliselt on tegu endiselt selle langusega, mis mägedeski oli alati valulikum, kui tõus. Võib olla on järgmise nurga taga vaade, mida ma eales ei unusta ja mille üle hiiglamapalju rõõmu tunnen. 

Ja lõppkokkuvõttes jääb see ikkagi alati minu valikuks, kuidas elada iseenda elu. Mis tunde, mis emotsiooni, mis mõtte ja mis teadlikusega. Millest loobuda ja mida saada ja mida tahta ja mida vastu võtta.

Hetkel sõidab rong Tallinna poole. Homme veel töö ja ülehomme tagasi Tartusse. Siis algab puhkus, mis laseb mul teha endiselt ja ikka tööd. Kui ma Alexiga räägin, siis ta ikka ütleb, et ma teen liiga palju tööd, Sakasmaal ei oleks vaja nii palju tööd teha ... Vajadused...

Täna lähen oma Tallinnakoju, kus pole juba ammu ammu viibinud rohkemaks kui uneajaks. Plaan on panna muusika mängima, küünlad põlema, koristada ära kogu see nädalatega kogunenud tolm, mis keereldes lendleb iga kord, kui sealt läbi jooksen või kui korraks end siruli unedemaale sätin. 

Kus see vabadus on?

A.