Teen nimelt trenni, mida alustasin 7- minutist päevas. Praegu olen jõudnud juba 40- minutini päevas ja iga trenni lõpus ütleb keha - Uhhhh, aitäh sulle, et sa mind liigutad - ma olen ju selleks loodud! Kuidas saab veel paremaks minna?
Ja samamoodi on ka toitudega, mida ma söön ja üldse kõigega, mida varem ehk lihtsalt emotsioonist endale sisse ajasin.
Praegu on nii, et enne kui sööma hakkan küsin iseendalt ja oma kehalt, kas ma seda päriselt ka tahan. Huvitav on see, et tihti saabub selgus, et ega ikka ei taha küll. Täna oli situatsioon, kus Eva läks kohvi ostma ning küsis, kas ma tahan ka - ma oleksin saanud selle kohvi tasuta ja oleks koju kätte ka toodud. Esimese mõttena lendas pähe jaaa - miks mitte? Kuid siis oli stop! Kas ma päriselt tahan seda? Kas mu keha tahab seda. Eip - ei taha. Vägev! Aitäh, aga ma ei soovi seda kohvet seekord, mis veel võimalik on?
Ja nii on igasuguste toitudega. Olen jäätiseleti ääres ja vaatan hindu. Ehk peaksin valima selle soodustusega jäätise. See maksab ikkagi pea poole vähem kui need jäätised, mis tegelikult kõnetavad. Stop! Kellele see mõte kuulub? Kui rahas ei oleks küsimus, siis millist jäätist ma sooviksin? Põmaki hakkab ühe jäätise ümber kõik helendama. Jaaa! Palun mulle seda - ja selle ma võtan. Mis siis, et see maksis 3 dollarit rohkem kui teised - see maitses imeheasti. Mis siis, kui su keha teab täpselt, mida ta süüa soovib, kui sa teda vaid kuulaksid?
Või siis toidud, mida teen. Mida lisada, mida mitte - kuidas ma tean, et maitsed sobivad? Ooo - jaaa. Iga kord kui on mõni uus idee küsin endalt - Tõde, kas see sobib omavahel kõike ja maitseb imeliselt? Kergus - Jah, Raskus/kõhklus - ei. Aitäh selle teadlikuse eest!
Ja mul on imeline inimene kõrval. See on nagu nii üüratult - ääretult - piiritult äge, milline looja. Valmis andma ja vastu võtma ja kogema ja olema just selline nagu ta on. Ma olen nii nii tänulik, et ta on kingitus mulle ja maailmale - Aitäh! Mauhti!
See on nii põnev, kuidas kõik toimib ja laabub, kui olla lubamises. Ehk siis - ükskõik, mis ka ei oleks, lihtsalt lubada tal olla. Iga kord kui vaatepunktid ei klapi ei pea kohe sõdimist ja sõjaseisukorda välja kuulutama. Saab ka lihtsalt vaadata olukorda kui huvitavat kohta - huvitavat olukorda.
Nii, praegu puhuvad sellised tuuled, homme on hoopis teine ilm. Ilmateade ennustab, et homme kell 11 hakkab kõvasti sadama. Nii käes on homme kell 11 ja päike sirab pilvitus taevas - vägev! Mis veel võimalik on? Kõik muutub koguaeg, kõik voolab kogu aeg, miski pole 100% kindel...
Planeerida - mis saab, kuidas on, kus on, kui palju on, kas ikka on ja mis siis kui ei ole?
Tõde, kas see muudab midagi? Mis siis, kui valida kergusega kõike seda, mis tundub lõbus ja lihtne? Mis siis, kui valida endale reaalsus, mis sind rõõmustab ja pakub naudingut igal hetkel? Mis siis, kui mitte langeda stressi kõigest sellest, mida maailm Sinu arvates valesti teeb? Mis siis, kui kõik sind ümbritsev võib teha just sellised valikud nagu ta soovib ja sina võid seda lihtsalt kergusega vaadelda ja lubada sel olla? Mis siis, kui sina ise saad olla see muutus, mida sa maailmas näha soovid ja kui meid on lõpuks enamuses toimub muutus kergusega ning sõrmenipsuga? Ja mis siis, kui sulle tundub, et sa oled ainus, kes valib ennast ja muutus sinu elus toimub kerguse ja sõrmenipsuga? Ja mis siis, kui ka see on täiesti okei, kui maailmas toimuvad asjad, mis sinu vaatepunktiga kokku ei lähe ja sa saad aru, et tegelikult ei olegi see nii oluline, kui oled arvanud? Mis siis, kui sina saad oma elu ja oma reaalsuse valida endale just selliselt nagu sa tahad? Mis siis, kui sa oled võimeline, olles sina ise, looma endale elu, mida sa tegelikult elada tahaksid? Mis siis, kui õnn on ainult valik?
Nii vägev on :) Palun seda mulle veel! Aitäh Aitäh Aitäh!
Ikka teie Nannik.
A.
No comments:
Post a Comment